Nüüd olen oma kirjutamisega pühapäevani jõudnud - päevani, kus lõpuks ometi midagi toimuma hakkas.
Hommik oli üsna tavaline - monitoride külge, kus selgus, et midagi muutunud pole. Siis hommikust sööma, et teada saada, mitu naist öö jooksul sünnitama on viidud ja mitu oma lapse kätte saanud. Järjekordne jutuajamine ämmaemandaga, kes jälle lubas, et mind kindlasti täna ette võetakse ja loodetavasti enne lõunat. Sellel järgnes jalutuskäik parkimisplatsil ning siis palatisse tagasi järjekordsele südametöö mõõtmisele ja diskussioonile ämmaemandaga. Tolleks hetkeks oli mul haiglasolekust üsna kõrini ja seega ähvardasin, et lähen koju kui mind pühapäeva õhtuks pole sünnituspalatisse viidud.
Kui ämmaemand kuulis, et ma reede hommikust alates oodanud olen, vandus ta mulle, et pühapäeva õhtuks viiakse mind kindlasti sünnituspalatisse.
Selle aja peale oli lõuna kätte saabunud ja kuna mul polnud mingit tuju maitsetut haiglatoitu süüa, siis otsustasime reegleid rikkuda ja haigla territooriumilt põgeneda. Autosse ronides tundsin ennast tõelise mässajana ja maanteele jõudes oli kergendus kirjeldamatu. Mitte et me oma paaritunnise haiglapõgenike staatusega midagi põnevat ette oleks võtnud. Sõitsime lähimasse aianduskeskusesse, et seal lõunat süüa ja aiataimede vahel väga aeglaselt ringi tuiata. Veelgi aeglustas mind see, et valud olid pisut tugevamaks muutunud, aga kuna nad ikka väga ebakorrapärased olid, siis erilist lootust loomulikuks sünnituseks mul ei tekkinud.
Haiglasse tagasi jõudes oli ämmaemandal meile rõõmusõnum - kell 4 viiakse mind üle sünnituspalatisse. Keksisin natuke aega rõõmust ringi ja asusin siis oma asju pakkima - OK, tegelikult juhendasin Steve-i, kui tema asju pakkis.
Varsti pärast kella nelja tuligi uus ämmaemand, kes meid sünnituspalatisse juhatas ja soovitas meil olemise migavaks teha. Siis ühendas ta mu järjekordselt monitoride külge ja ütles, et kui lapsega kõik korras on, avab ta mu veed. Hoiatasin teda, et ultraheli kohaselt on mul üleliia palju lootevedelikku ja ta lubas oma tuukrikostüümi selga panna.
Tunnikese pärast saabus ta tagasi, otsustas, et lapsega on enam-vähem kõik korras ja torkas veekoti katki. Tuleb tunnistada, et pärast kolmepäevast ootamist, valmistas see täieliku pettumuse - ei mingit kohest valude algust, isegi veekohin puudus täiesti. Ämmaemand soovitas meil jalutama minna, et sellega ehk sünnitust esile kutsuda, ütles, et olge õhtusöögiks tagasi (sünnitusosakonnas õnnestus isegi Steve'il süüa saada) ja hoiatas, et kui sünnitus selleks ajaks peale pole hakanud (väga tõenäoline!), siis pannakse mind tilgutite alla, et kindlalt tuhud esile kutsuda.
Seda siis tegimegi - tuiasime järjekordselt parklas, saatsin emale sõnumi, et talle sündmustest teada anda, sõime palatis õhtust ja, kuna tuhud polnud ämmaemanda arvates piisavalt progresseerunud, siis ühendati mind tilguti külge. See tähendas muidugi ka seda, et nad pidid lapse südametegevust pidevalt jälgima ja seega olin enam-vähem voodi külge aheldatud. Ämmaemand ütles, et ta peab kahe palati vahet jooksma, aga tutvustas meile samas ka ämmaemandaõpilast, kes pidevalt meie juures olema pidi. Temaga vedas meil tegelikult hästi, kuna erinevalt enamikest, oli meile sattunud õpilane varastes neljakümndendates ja seega üsna enesekindel. Michelle rääkis mulle hiljem, et teda valvama pandud õpilane oli noor ja ütles pidevalt "oi, ma ei tea, kas nii peab juhtuma" ja muud sellist, mis just erilist usaldust ei ärata.
Nüüd algab jutus see periood, millest kirjutamist pidevalt edasi lükkasin. Mitte sellepärast, et midagi eriti koledat oleks juhtunud (kuigi mõne inimese arvates lahterdub minu kogemus vist üsnagi negatiivsete kilda), aga pigem sellepärast, et mälestused tollest õhtust ja ööst on üsnagi hägused.
Kui tilguti lõpuks mõjuma hakkas ja valud üsna tugevaks muutusid, tutvustati mind naerugaasile. Esimesed paar katset selle abil kergendust leida lõppesid sellega, et ma kogu vähese toidu, mis ära olin suutnud süüa, oma organismist eemaldasin. Alles siis kui ämmaemandaõpilane meenutas, et rahulikult suu kaudu sisse - nina kaudu välja tuleb hingata, sain sellest gaasist kasu ka. Või noh, tegelikult pole ma kindel kuivõrd valuvaigistav mõju sellel gaasil on - kahtlustan, et peamine kasu, mis tast sain, oli see, et tuhude ajal millelegi muule keskendusin. Üllatavalt keeruline oli rahulikult sisse-välja hingata ja mitte hingeldama hakata. Ei tea, kas see oli gaasist või närvidest ja magamatusest, aga õige varsti hakkas mulle tunduma, et tuhude vahel jäin ma kohe tukkuma. Peamine mälestus kogu sellest avanemisprotsessist ongi see, et ärkan uimast, kuna valud suurenevad, üritan naerugaasitoru hammaste vahele saada (tihti esimesel katsel tagurpidi), keskendun hingamisele ja kui valud taanduvad, siis gaasitoru Steve'ile tagasi ja vajun järjekordselt uima kuni järgmise tuhuni. Steve jutles ämmakaõpilasega, pakkus mulle vett ja gaasitoru ning vahetas muusikat. Minul polnud sooja ega külma sellest, mis hääled palatis kostavad, kuigi enne sünnitust tundus nii oluline, et muusika kindlasti olemas oleks. Oh püha lihtsameelsust!
Kella seitsme paiku mõõdeti avanemist, öeldi, et olen tublilt 4-5 cm jõudnud, aga et nad peavad siiski tilguti doosi suurendama. OK! Vahe oli märgatav. Mulle tundus, et valud tulid üksteise otsa ja pausi ei olnud enam üldse. Mingil hetkel mõtlesin, et pole mõtet ennast nii piinata ja palusin petidiini (pethidine inglisekeelsena) süsti. See tehti ära ja võin ausalt öelda, et minu meelest sellel mingit valuvaigistavat mõju küll polnud. Siit tulebki sünnitanud naise filosoofiline küsimus: kas valu on ikka valu kui sellest praktiliselt mälestus puudub? Nimelt on üheks petidiini kõrvalmõjuks mälukaotus toimeaja jooksul. Seega on minu mälu selle perioodi suhtes veelgi auklikum kui muidu, aga kuna kõik mälestused on siiski valudega seotud, siis olen selle süsti valuvaigistavate omaduste suhtes kahtleval seisukohal.
Mingil ajahetkel läks Steve endale süüa hankima ja ainuke kohvikuvõileib oli karrikanaga. Kuna karrilõhn mind terve raseduse iiveldama ajas, siis sõi ta seda ukse taga. Mul puudub aga igasugune mälestus sellest, et ta üldse toast lahkunud oleks. Mäletan, et kui mul kell seitse avatust mõõdeti ja öeldi, et kell 11 mõõdetakse jälle, tundsin täielikku õudust, et nad jätavad mu neljaks tunniks valudesst ja isegi ei maini, et laps võiks selleks ajaks sündinud olla. Järgmine selgem mälestus on sellest, kuidas ämmaemand avatust mõõdab ja kella vaadates selgus, et oli 23:45. Avatus oli 7 cm, nii et kiiret polnud kuhugi. Kuna see tempo endiselt liiga aeglane oli, suurendati tilgutite kontsentratsiooni veelgi.
Kunagi öö jooksul pandi mu käelabale ka tilguti, kuna ma ei suutnud ise tilkagi vett juua ilma iiveldamata. Kesköö paiku pidi Steve millalgi ära käima, et uus parkimispilet osta. Nimelt on haiglas geniaalne süsteem, kus parkimiseks ostad 24h pileti, mis keskööl kehtivuse kaotab. Ja kuna lastel on enamasti kombeks öösel sündida, siis teadsid kõik meile rääkida, kuidas mõni nende tuttavatest trahvi sai, kuna piisavalt kärmelt pale keskööd uut piletit ostmas polnud. Meie trahvi ei saanud.
Mingil hetkel olin ma ilmselt teise petidiini süsti ka küsinud, kuna hilisemal vaatlusel avastasin puusadelt kaks sinikat. Ka sellest mu mälestused absoluutselt puuduvad.
Kella 3 paiku öösel tuli ämmaemand tagasi ja - oo rõõmusõnumit - avatus ikka 7 cm. Viimase paari tuni piinadest polnud absoluutselt mingit kasu olnud. Sellele lisandus veel mure lapse südametoonide pärast, kuna iga tuhu ajal langes ta pulss oluliselt ja ei tõusnud pärast korralikult tagasi. Seega kutsuti palatisse veel terve pesakond arste, kes vaese lapse pead torkisid, et sealt pisut verd saada ja selle hapnikusisaldust kontrollida. Näitudega oli kõik korras ja tilguti kontsentratsiooni tõsteti veelgi ning lubati kell seitse tagasi tulla, et laps vastu võtta.
Kolm tundi möödus totaalses uimas ja järgmiseks selgeks mälestuseks on see, kuidas järjekordselt lapselt verd võeti ja siis veel rohkem arste kohale kutsuti. Minu mälestuste järgi oli neid umbes tosin seal, kuigi Steve väidab, et "ainult" kuus oli neid.
Ilmselt toimus siis järjekordne arutlus arstide vahel, kuid mina vajusin tagasi oma uima ja ei mäleta sellest jällegi midagi. Tulin inimkonna hulka tagasi siis, kui mulle äärmiselt seksikaid sokke jalga vinnati. Üks arstidest seletas, et kuna lapse südametöö on ikka murettekitav ja minu avatus endiselt 7 cm, siis on parimaks lahenduseks keisrilõige. Mulle pisteti pihku paber, mis ütles, et kui ma peaks opilaual surema, siis ma Shrewsbury haiglat ei süüdista ja kui olin sellele alla kirjutanud, kärutati mind operatsioonisaali. Samal ajal olevat Steve mingisse kappi saadetud, et ta sealt endale sobivad üleriided välja valiks ja siis minuga opisaalis liituks.
Saalis pidin laua äärel kügelema kui epiduraali tehti ja see ajas küll naerma, kui anestesioloog ütles, et ära nüüd liiguta. Mul olid tolleks hetkeks valud vist ainult minutiliste vahedega, kuidas see mitteliigutamine välja peaks nägema?
Kuidagi see siiski õnnestus ja epiduraal tehti ära, kontrolliti, et ta ikka korralikult jalgade poole leviks ja südametegevust ei halvaks ning siis pandi sirm üles ha operatsioon hakkas pihta. Sirm oli seal selleks, et ei mina ega Steve näeks, mis teisel pool toimub. Mina ei näinud midagi, aga Steve on üsna pikk. Ta ütles, et vaatas kogu operatsiooni aja hoolega teisele poole, et mitte midagi näha.
Op iseenesest oli suhteliselt sündmustevaene ja kell 7:45 oli laps sündinud. Meilt küsiti, kas tahame teada, kas sündis poiss või tüdruk või soovime ise näha, kui on kindlaks tehtud, et temaga kõik korras. Palusin, et nad meile ütleksid ja kui öeldi, et tüdruk sündis, vaatasime Steve'iga üksteisele suu ammuli otsa. Ma olin nii kindel, et me poisi saame, et tüdruk oli tõeline šokk. Emily keerati rätikusse ja anti hetkeks Steve'ile hoida, siis puhastati ta ära ja anti meile tagasi.
Mind õmmeldi kinni ja veeretati kõrvalruumi, kus sain Emilyt hoida ning üritada teda rinnale saada. Steve uuris kui palju ta sünnikaal oli (4080g), et sõnumid laiali saata samal ajal kui mina Emilyt vaatasin ja arutasin, kuidas meil küll õnnestub teda elus hoida, kui ta ometi nii õrnakene on. Tollel hetkel tundus see kõik nii sürreaalne, et meil nüüd järsku laps on, kelle eest vastutavad oleme ja kellega kuidagi hakkama peame saama. Kui ilmnes, et tegemist oli haigla lärmakaima lapsega (seda väitsid ämmaemandad), kes und ei paistnud üldse vajavat, tundus, et ma ei saa lapsekasvatamisega vist iialgi hakkama. Aga olukord muutus paremaks kui koju saime ja nii mina kui Emily paremini magasime ning praeguseks on ta juba üle üheksa kuu vastu pidanud. Hakkab isegi tunduma, et võib-olla olen kunagi nõus veel ühe raseduse ja sünnitusprotsessi üle elama.
reede, 8. aprill 2011
kolmapäev, 6. aprill 2011
Baby-led weaning
Ei paista vist lootustki olevat, et ma Emily sünniloo lõpu kirja suudaks panna. Ikka mõtlen selle peale aeg-ajalt, aga kuidagi raske on sõnadesse panna teist. Osaliselt muidugi sellepärast, et minu mälestustest päris mitu tundi puudu on. Seni kuni ennast kogun, mõtlesin kirja panna midagi natuke teistsugust. Emily on praeguseks juba 8-kuuseks saanud ja seega oleme viimase paari kuu jooksul talle ka muud toitu peale rinnapiima tutvustama asunud. Perekool.ee foorumist (ma tean, parim infoallikas üldse!) olen aru saanud, et Eestis käib see uute toitude tutvustamine teisiti kui Inglismaal. Seega mõtlesin kirja panna baby-lead weaning'u põhitõed. See siis lähenemine, mida Suurbritannias praegu propageeritakse ja, nagu ma aru saan, on see ka lombi taha USAsse otsapidi jõudnud. Üritan selle kirjatüki samuti kaheosaliseks teha - esimeses tõlgin natuke Baby-led weaning'u raamatut ja teises, kui selle kirjutamiseni kunagi jõuan, kriban sellest, kuidas Emily sellega hakkama saab.
Ise otsustasin seda teed minna mitmel põhjusel. Esiteks, kuna Emily on noorim beebidegrupis, kellega me kohtumas käime, siis nägin teiste laste pealt, kui hästi BLW tegelikult toimib. Teiseks, minus tekitas see püreestamine ja planeerimine täielikku õudust. Tundus, et olin just rinnaga toitmise selgeks saanud ja tundsin ennast sellel alal kindlalt, kui juba oli aeg uus asi ära õppida. BLW tundus minu jaoks palju loogilisem lähenemine, mis oluliselt vähem planeerimist nõuab ja palju paindlikum on. Kolmandaks, Emily otsustas ohjad enda kätte võtta ja haaras ühel päeval mu taldrikust aurutatud porgandi ning kukkus seda järama. Tolleks hetkeks olin ülaltoodud raamatu läbi lugenud ja teooriaga juba enam-vähem kursis. Raamat ise kordab ennast päris palju (arvata võib, et autoritel oli keeruline 250 lehekülge kokku kirjutada sellel teemal) ja seega teen alljärgnevalt kokkuvõtte, mis loodetavasti midagi olulist kahe silma vahele ei jäta.
Mis on Baby-led weaning
Ideaalis peaks BLW käigus juhtuma järgnev:
Parimaks märgiks, et laps on valmis toitu proovima on võime seda ise haarata ja suhu panna. Selle võimaldamiseks peavad mõned teised oskused samuti arenenud olema. Nagu näiteks:
Jätan püreetoidu pakkumise miinused vahele, kuna selle kirjatüki eesmärgiks pole kedagi maha teha.
BLW eelisteks on (eriti helged plussküljed olen välja jätnud):
Puudusteks on:
Kuidas BLW toimib
Kui lapse toitmisega alustada ei tea ta, et toidu suhu panemine ja allaneelamine ka nälga kustutab. Seega tasub alati hoolitseda selle eest, et lapsel kõht tühi poleks, kui söögiaeg käes. Algul paneb ta söögi suhu pigem uudishimust või lapsevanema tegevust matkides, mitte sellepärast, et ta näljane on. Esimese paari kuu jooksul on toit õppevahend mitte näljakustutaja. Kui talle pidevalt süüa pakkuda ning samal ajal hoolitseda, et rinnapiim/-asendaja käepärast oleks, siis lõpuks hakkab laps vabatahtlikult joodava piima hulka vähendama. See võib aga juhtuda erinevatel aegadel - mõned söövad korralikult kümnendaks elukuuks, teised söövad ka veel aastaseks saades väga väikseid koguseid. Mõlemad äärmused on normaalsed. Nagu ka teiste oskuste arengul, on söömise arengul omad variatsioonid.
Mure lämbumise pärast on tihe asjaolu, mis vanematele probleeme tekitab. Kui lapsel ise lubada endale söök suhu panna ja hoolitseda selle eest, et ta sirgelt istuks, pole lämbumine eriti tõenäoline. Vahel võib juhtuda, et laps hakkab köhima, aga selle pärast pole enamasti vaja muretseda. Peamiseks põhjuseks on see, et kuuekuustel lastel on okserefleks keele keskosas, mitte taga nagu täiskasvanutel. Seega, kui laps hakkab köhima ning toitu välja sülgama, on probleem enamasti liigsuures tükis, mis on keele peal, mitte aga kurgus. Kui seda on paar korda juhtunud õpib laps, et nii suuri tükke ei tasu alla neelata.
Kuidas alustada
Mingit erivarustust vaja ei ole, kuigi söötmistool, hulk hästikatvaid pudipõllesid ja hea pesumasin on soovitavad. Last võib sööta ka süles, aga alati tuleb silmas pidada, et ta sirgelt istuks, et toit talle kogemata kurku ei satuks. Samuti ei ole vaja järgida erilist graafikut - laps saab süüa siis, kui sa isegi sööd, hoolitseda tuleb ainult selle eest, et ta ei oleks näljane või väsinud. Võta arvesse, et algul ei ole lapse söögiisu võimalik ette ennustada. Ühel päeval võib ta süüa väga hästi ja teisel peaaegu mitte midagi.
Esimesed katsed võiks olla toiduga, mida laps hästi pihku haarata suudab. Kuuekuune laps haarab kõike terve peoga ja seega võiks pakutav toit vähemalt cm juppidena olla. Pane toiduvalik lapse ette ja luba tal endal valida, mida ja kuidas süüa. Arvata võib, et alguses maandub enamik sellest põrandal või sinu riietel. Pikapeale õpib laps aga paremini sööma. Võimalik on ka see, et ta ühel päeval pakutut ei soovi, kuid teisel päeval sööb sama toitu isukalt. Kui ta pakutavat toitu parajasti ei taha, ei ole vaja seda talle suruma hakata. Üks olulisi aspekte on see, et laps endale ise toidu suhu paneks, kuna see on kurkumineku seisukohalt turvalisem. Laps ise kontrollib, mis talle suhu läheb ja kui kaugele keele peale see pannakse.
Väga oluline on söömise ajal lapsel silm peal hoida. Räägi temaga toidust, mida ta sööb ja anna talle piisavalt aega, et söögiga tutvuda, aga ära jäta last kunagi üksi kui ta sööb.
Toit, mida pakkuda võiks olla mitmekülgne ning, kui vähegi võimalik, sama, mida ülejäänud perekond sööb. Vältima peaks lämbumisohtlikke toite nagu pähklid. Viinamarjad ja muud väiksed ümmargused puuviljad võiks enne lapsele pakkumist pooleks lõigata. Soolaseid toite tasuks võimaluse korral vältida, kuna paljudes toitudes on sool juba sees (nagu näiteks leivas või juustus) ja seega saab laps oma igapäevase soolakoguse selliseid tooteid tarbides kätte. Ka suhkruga toite pole lapsele tegelikult vaja pakkuda. Mune pole vaja vältida, kui hoolitseda, et nad kõvaks keedetud on, samas tasub vältida mett.
BLW kasutamine tähendab seda, et eriti enne kuuendat elukuud sellega alustada ei saa ja seega on paljud allergiaohud vähenenud. Kuuekuustel tervetel lastel peaks immuunsussüsteem piisavalt arenenud olema, et enamike allergeenidega hakkama saada. Samas, kui perekonnas allergiaid esineb, siis tasub allergeense toidu tutvustamisel lapsel silm peal hoida, et võimalikke allergianähte kiiresti märgata.
Head toidud, millega alustada on:
- aurutatud või keedetud köögiviljad nagu lillkapsas või brokkoli, porgand, pastinaak, maguskartul või kõrvits
- toored kurgitükid
- jämedad avokaadotükid
- kana- või lihatükid (ribadeks lõigatuna)
- puuviljad nagu õun, pirn, banaan (kas tervelt või tükkidena)
- kõvema juustu tükid (cheddar, emmental, eesti juust peaks ka sobima)
- röstsaia ribad
Võid teha ka
- lihapalle või kotlette
- kalapulki
- läätsekakukesi
Vedelamad toidud ei ole probleemiks, kuna lapsele võib alati toitu ka lusikal pakkuda. Vähese juhendamisega suudavad nad varsti lusika suhupanemise selgeks saada.
Minu hinnangul on sellega olulisem osa teooriast kaetud. Põhimõte on tegelikult ju äärmiselt lihtne: oota, kuni laps ise toidu vastu huvi tunneb ja seda suhu panna tahab. Hoolitse et ta suudaks seda ohutult teha. Paku lapsele (ja kogu perele) tervislikku ja mitmekesist sööki. Raamat räägib veel sellest, kuidas söögiriistu tutvustada ja kuidas hoolitseda, et laps piisavalt süüa saaks, kui ta vähem piima tarbima hakkab, aga selles tegelikult midagi üllatavat ei ole. Samuti on mitmeid soovitusi, kuidas pere toidulauda mitmekülgsemaks muuta, aga jällegi ei ole selles midagi uut, mida te miljon korda tervisliku toitumise artiklitest lugenud poleks.
Veelkorra rõhutan, et eelpool olev on kokkuvõte Gill Rapley Baby-led weaningu teooriast ja mitte minu isiklik filosoofia. Kui kellelgi küsimusi tekib mõne aspekti kohta, siis vastan hea meelega. Üritan varsti ka oma isikliku kogemuse kirja panna, kuigi oleme seda söömist Emilyle ainult paar kuud õpetanud.
Ise otsustasin seda teed minna mitmel põhjusel. Esiteks, kuna Emily on noorim beebidegrupis, kellega me kohtumas käime, siis nägin teiste laste pealt, kui hästi BLW tegelikult toimib. Teiseks, minus tekitas see püreestamine ja planeerimine täielikku õudust. Tundus, et olin just rinnaga toitmise selgeks saanud ja tundsin ennast sellel alal kindlalt, kui juba oli aeg uus asi ära õppida. BLW tundus minu jaoks palju loogilisem lähenemine, mis oluliselt vähem planeerimist nõuab ja palju paindlikum on. Kolmandaks, Emily otsustas ohjad enda kätte võtta ja haaras ühel päeval mu taldrikust aurutatud porgandi ning kukkus seda järama. Tolleks hetkeks olin ülaltoodud raamatu läbi lugenud ja teooriaga juba enam-vähem kursis. Raamat ise kordab ennast päris palju (arvata võib, et autoritel oli keeruline 250 lehekülge kokku kirjutada sellel teemal) ja seega teen alljärgnevalt kokkuvõtte, mis loodetavasti midagi olulist kahe silma vahele ei jäta.
Mis on Baby-led weaning
Ideaalis peaks BLW käigus juhtuma järgnev:
- laps istub laua ääres koos ülejäänud perekonnaga ning liitub söömisega kui ta on selleks valmis
- teda innustatakse toitu uurima (seda pihku haarates) niipea, kui ta selleks valmis on. Pole vahet, kas ta midagi ära sööb või mitte
- toitu pakutakse tükkidena, mida beebi kergelt kätte võtta saab, mitte püreena
- laps toidab ennast algusest peale ise, keegi teine talle lusikaga toitu sisse ei kühvelda
- see, kui palju ta sööb, sõltub täiesti lapsest
- laps saab niipalju emapiima/asendajat kui ta vähegi tahab ja otsustab ise, millal selle koguseid vähendada.
Parimaks märgiks, et laps on valmis toitu proovima on võime seda ise haarata ja suhu panna. Selle võimaldamiseks peavad mõned teised oskused samuti arenenud olema. Nagu näiteks:
- võime toeta/vähese toega istuda
- võime asju haarata ja neid suhu pista
- närimisliigutused mänguasjade lutsutamisel
Jätan püreetoidu pakkumise miinused vahele, kuna selle kirjatüki eesmärgiks pole kedagi maha teha.
BLW eelisteks on (eriti helged plussküljed olen välja jätnud):
- ta on beebile nauditav, kuna kujuneb mänguliseks
- on looduslähedasem, kuna järgib lapse loomulikke instinkte
- õpetab lapsele erinevate toiduainete maitset, lõhna ja konsistentsi, mis peaks aitama kaasa tervete toitumisharjumuste tekkele
- õpetab lapsele ohutust, kuna toiduga katsetades õpib ta, millised tükid on alla neelamiseks sobiva suuruse ja konsistentsiga ning millised on ohtlikud
- õpetab lapsele, kuidas erineva konsistentsiga toitu haarata ja seega arendab nende käelist osavust
- õpetab perekonnaga koos sööma
- õpetab oma toitumisinstinkte jälgima. BLW järginud lapsed on võimelised paremini oma isu kontrollima ning neil pole kombeks oma kõhtu üleliia täis süüa
- õpetab erineva konsistentsiga asju sööma ning suhupandut paremini närima
- vähem sehkendamist lapsele eraldi toidu valmistamisega
- lapsega väljas söömine on oluliselt lihtsam
Puudusteks on:
- segadus ja tihe vajadus koristada
- lähedaste muretsemine (Oo õudust, ema!)
Kuidas BLW toimib
Kui lapse toitmisega alustada ei tea ta, et toidu suhu panemine ja allaneelamine ka nälga kustutab. Seega tasub alati hoolitseda selle eest, et lapsel kõht tühi poleks, kui söögiaeg käes. Algul paneb ta söögi suhu pigem uudishimust või lapsevanema tegevust matkides, mitte sellepärast, et ta näljane on. Esimese paari kuu jooksul on toit õppevahend mitte näljakustutaja. Kui talle pidevalt süüa pakkuda ning samal ajal hoolitseda, et rinnapiim/-asendaja käepärast oleks, siis lõpuks hakkab laps vabatahtlikult joodava piima hulka vähendama. See võib aga juhtuda erinevatel aegadel - mõned söövad korralikult kümnendaks elukuuks, teised söövad ka veel aastaseks saades väga väikseid koguseid. Mõlemad äärmused on normaalsed. Nagu ka teiste oskuste arengul, on söömise arengul omad variatsioonid.
Mure lämbumise pärast on tihe asjaolu, mis vanematele probleeme tekitab. Kui lapsel ise lubada endale söök suhu panna ja hoolitseda selle eest, et ta sirgelt istuks, pole lämbumine eriti tõenäoline. Vahel võib juhtuda, et laps hakkab köhima, aga selle pärast pole enamasti vaja muretseda. Peamiseks põhjuseks on see, et kuuekuustel lastel on okserefleks keele keskosas, mitte taga nagu täiskasvanutel. Seega, kui laps hakkab köhima ning toitu välja sülgama, on probleem enamasti liigsuures tükis, mis on keele peal, mitte aga kurgus. Kui seda on paar korda juhtunud õpib laps, et nii suuri tükke ei tasu alla neelata.
Kuidas alustada
Mingit erivarustust vaja ei ole, kuigi söötmistool, hulk hästikatvaid pudipõllesid ja hea pesumasin on soovitavad. Last võib sööta ka süles, aga alati tuleb silmas pidada, et ta sirgelt istuks, et toit talle kogemata kurku ei satuks. Samuti ei ole vaja järgida erilist graafikut - laps saab süüa siis, kui sa isegi sööd, hoolitseda tuleb ainult selle eest, et ta ei oleks näljane või väsinud. Võta arvesse, et algul ei ole lapse söögiisu võimalik ette ennustada. Ühel päeval võib ta süüa väga hästi ja teisel peaaegu mitte midagi.
Esimesed katsed võiks olla toiduga, mida laps hästi pihku haarata suudab. Kuuekuune laps haarab kõike terve peoga ja seega võiks pakutav toit vähemalt cm juppidena olla. Pane toiduvalik lapse ette ja luba tal endal valida, mida ja kuidas süüa. Arvata võib, et alguses maandub enamik sellest põrandal või sinu riietel. Pikapeale õpib laps aga paremini sööma. Võimalik on ka see, et ta ühel päeval pakutut ei soovi, kuid teisel päeval sööb sama toitu isukalt. Kui ta pakutavat toitu parajasti ei taha, ei ole vaja seda talle suruma hakata. Üks olulisi aspekte on see, et laps endale ise toidu suhu paneks, kuna see on kurkumineku seisukohalt turvalisem. Laps ise kontrollib, mis talle suhu läheb ja kui kaugele keele peale see pannakse.
Väga oluline on söömise ajal lapsel silm peal hoida. Räägi temaga toidust, mida ta sööb ja anna talle piisavalt aega, et söögiga tutvuda, aga ära jäta last kunagi üksi kui ta sööb.
Toit, mida pakkuda võiks olla mitmekülgne ning, kui vähegi võimalik, sama, mida ülejäänud perekond sööb. Vältima peaks lämbumisohtlikke toite nagu pähklid. Viinamarjad ja muud väiksed ümmargused puuviljad võiks enne lapsele pakkumist pooleks lõigata. Soolaseid toite tasuks võimaluse korral vältida, kuna paljudes toitudes on sool juba sees (nagu näiteks leivas või juustus) ja seega saab laps oma igapäevase soolakoguse selliseid tooteid tarbides kätte. Ka suhkruga toite pole lapsele tegelikult vaja pakkuda. Mune pole vaja vältida, kui hoolitseda, et nad kõvaks keedetud on, samas tasub vältida mett.
BLW kasutamine tähendab seda, et eriti enne kuuendat elukuud sellega alustada ei saa ja seega on paljud allergiaohud vähenenud. Kuuekuustel tervetel lastel peaks immuunsussüsteem piisavalt arenenud olema, et enamike allergeenidega hakkama saada. Samas, kui perekonnas allergiaid esineb, siis tasub allergeense toidu tutvustamisel lapsel silm peal hoida, et võimalikke allergianähte kiiresti märgata.
Head toidud, millega alustada on:
- aurutatud või keedetud köögiviljad nagu lillkapsas või brokkoli, porgand, pastinaak, maguskartul või kõrvits
- toored kurgitükid
- jämedad avokaadotükid
- kana- või lihatükid (ribadeks lõigatuna)
- puuviljad nagu õun, pirn, banaan (kas tervelt või tükkidena)
- kõvema juustu tükid (cheddar, emmental, eesti juust peaks ka sobima)
- röstsaia ribad
Võid teha ka
- lihapalle või kotlette
- kalapulki
- läätsekakukesi
Vedelamad toidud ei ole probleemiks, kuna lapsele võib alati toitu ka lusikal pakkuda. Vähese juhendamisega suudavad nad varsti lusika suhupanemise selgeks saada.
Minu hinnangul on sellega olulisem osa teooriast kaetud. Põhimõte on tegelikult ju äärmiselt lihtne: oota, kuni laps ise toidu vastu huvi tunneb ja seda suhu panna tahab. Hoolitse et ta suudaks seda ohutult teha. Paku lapsele (ja kogu perele) tervislikku ja mitmekesist sööki. Raamat räägib veel sellest, kuidas söögiriistu tutvustada ja kuidas hoolitseda, et laps piisavalt süüa saaks, kui ta vähem piima tarbima hakkab, aga selles tegelikult midagi üllatavat ei ole. Samuti on mitmeid soovitusi, kuidas pere toidulauda mitmekülgsemaks muuta, aga jällegi ei ole selles midagi uut, mida te miljon korda tervisliku toitumise artiklitest lugenud poleks.
Veelkorra rõhutan, et eelpool olev on kokkuvõte Gill Rapley Baby-led weaningu teooriast ja mitte minu isiklik filosoofia. Kui kellelgi küsimusi tekib mõne aspekti kohta, siis vastan hea meelega. Üritan varsti ka oma isikliku kogemuse kirja panna, kuigi oleme seda söömist Emilyle ainult paar kuud õpetanud.
neljapäev, 16. september 2010
Elu Emilyga
Kolmas osa järjejutust on pooleli, aga tahtsin siia kiiresti kribada selgituse, miks sellega nii kaua aega läheb. Lühidalt võib selles 100% Emilyt süüdistada. Ta on enamasti valmis vaikselt ennast mõnda aega lõbustama, kui ma internetti kasutan, aga niipea kui ma www.blogger.com sisse trükin, et tema sünnilugu kirjutama hakata, läheb kisa lahti. Peaaegu nagu ta ei tahaks, et ma kellelegi seda räägiks.
Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega imik ära võtab. Terve päeva... ja siis öö veel takkapihta. Mäletan, et kui rase olin, siis küsisin emalt, mida need naised päev läbi teevad, kes väidavad, et isegi duši alla ei jõua. Noh, sellise ülbuse eest sai mind karistatud. Esimesel paaril nädalal tundsin end tõeliselt võidukana kui enne keskpäeva hambad pestud sain. Seegi õnnestus enamasti ainult sellepärast, et Steve oli kodus ja tegeles Emilyga mõnda aega. Ja kui keegi mulle praegu esitaks küsimuse, et mida sa siis pool päeva tegid, ei oskaks ma isegi vastata. Ainuke milles ma kindel olen, on see, et enne lapsesaamist suutsin ma vabad päevad palju sisutumalt ära kulutada. Kas istusin pool päeva internetis, mängisin arvutimänge, vahtisin telekat... OK, telekat vaatan praegu vist isegi rohkem, aga enamik sellest toimub Emily söötmise ajal, nii et see ju ei loe.
Eks ma sellega suurema osa ajast tegelengi. Praegune elu käib järgmise valemi järgi: vaheta mähe, toida Emilyt, lõbusta Emilyt, pane Emily pikali ja looda, et ta magama jääb. Võta kisendav Emily ta moses basket'ist (kas sellele on eestikeelne vaste?) välja, rahusta ta maha ja pane uuesti pikali lootuses, et ta magama jääb. Kui Emily magab, siis pane laadung pesu masinasse, lao nõudepesumasin täis ja, kui eriti hästi läheb, käi ka duši all ära. Siis vaheta Emily mähe ära, toida teda ja... Niimoodi, kuni Steve õhtul koju tuleb ja natuke Emilyt hoiab ning seega mulle pisut vaba aega annab.
Olgu, eelnev on pisut üledramatiseeritud, kuna ilmselgelt õnnestub mul aeg ajalt ikka arvutit kasutada ja seega ei saa olukord ju nii kohutav olla. Tuleb muidugi tunnistada, et tänast pesulaadungit ma veel masinasse pannud pole ja mustad nõud on ka köögis laiali, nii et ju sealt on see aeg siis näpistatud. Ja eks olukord on pisut kergemaks ka läinud nüüd kui Emily on natuke vanemaks saanud. Ta suudab rohkem asjadele keskenduda ja seega ennast pisut ise lõbustada - kas oma mängumatil, kõikuvas toolis või Margitilt saadud lehma üksisilmi vaadates. (Margit: väga hea idee oli Emilyle mustavalgekirju lehm kinkida. Paarinädalasele imikule on need ainukesed värvid, mis ta näeb ja Emily on lehma jalgade vaatamisega ennast mitme väärtusliku minuti jagu lõbustanud). Siinkohas ühtlasi ka suured tänuavaldused kõigile, kes meile kingitusi on teinud. Margiti lehma ma juba kiitsin, Edelt saadud riided peavad veel natuke ootama, aga teki peal vehib Emily suure mõnuga, emalt ja vanaemalt saadud raha on kulunud mängumati ja raamatute peale. Kuna Emilyl pole praegu veel õrna aimugi, mida ma talle loen, siis olen momendil Terry Pratchettit läbi töötamas. Aru ta sellest muidugi ei saa, aga kui ma tegelastele naljakaid hääli teen, ajab see teda vahel naerma. Ainult kahju, et enamik mu raamatutest ingliskeelsed on; kui detsembris Eestisse tulen, siis varun kindlasti eestikeelseid raamatuid, mida lapsele lugeda.
Selline mu elu praegusel hetkel on ja ei kujuta ettegi, kui kiireks läheb siis kui Emily liikuma hakkab. Praegusel hetkel on ta parim saavutus siiski vaid kohapeal siputamine, mis tähendab, et kui ma ta kuhugi pisukeseks ajaks jätan, on lootust et ma ta sealtsamast hiljem ka leian. Võimalik, et karjumisest on ta näost peetpunaseks läinud, aga vähemalt on ta asukoht fikseeritud ja ma ei avasta teda kuskilt tolmurulli närimast. Kui see aeg saabub, pean vist tolmu imemise ka oma igapäevasesse graafikusse mahutama.
Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega imik ära võtab. Terve päeva... ja siis öö veel takkapihta. Mäletan, et kui rase olin, siis küsisin emalt, mida need naised päev läbi teevad, kes väidavad, et isegi duši alla ei jõua. Noh, sellise ülbuse eest sai mind karistatud. Esimesel paaril nädalal tundsin end tõeliselt võidukana kui enne keskpäeva hambad pestud sain. Seegi õnnestus enamasti ainult sellepärast, et Steve oli kodus ja tegeles Emilyga mõnda aega. Ja kui keegi mulle praegu esitaks küsimuse, et mida sa siis pool päeva tegid, ei oskaks ma isegi vastata. Ainuke milles ma kindel olen, on see, et enne lapsesaamist suutsin ma vabad päevad palju sisutumalt ära kulutada. Kas istusin pool päeva internetis, mängisin arvutimänge, vahtisin telekat... OK, telekat vaatan praegu vist isegi rohkem, aga enamik sellest toimub Emily söötmise ajal, nii et see ju ei loe.
Eks ma sellega suurema osa ajast tegelengi. Praegune elu käib järgmise valemi järgi: vaheta mähe, toida Emilyt, lõbusta Emilyt, pane Emily pikali ja looda, et ta magama jääb. Võta kisendav Emily ta moses basket'ist (kas sellele on eestikeelne vaste?) välja, rahusta ta maha ja pane uuesti pikali lootuses, et ta magama jääb. Kui Emily magab, siis pane laadung pesu masinasse, lao nõudepesumasin täis ja, kui eriti hästi läheb, käi ka duši all ära. Siis vaheta Emily mähe ära, toida teda ja... Niimoodi, kuni Steve õhtul koju tuleb ja natuke Emilyt hoiab ning seega mulle pisut vaba aega annab.
Olgu, eelnev on pisut üledramatiseeritud, kuna ilmselgelt õnnestub mul aeg ajalt ikka arvutit kasutada ja seega ei saa olukord ju nii kohutav olla. Tuleb muidugi tunnistada, et tänast pesulaadungit ma veel masinasse pannud pole ja mustad nõud on ka köögis laiali, nii et ju sealt on see aeg siis näpistatud. Ja eks olukord on pisut kergemaks ka läinud nüüd kui Emily on natuke vanemaks saanud. Ta suudab rohkem asjadele keskenduda ja seega ennast pisut ise lõbustada - kas oma mängumatil, kõikuvas toolis või Margitilt saadud lehma üksisilmi vaadates. (Margit: väga hea idee oli Emilyle mustavalgekirju lehm kinkida. Paarinädalasele imikule on need ainukesed värvid, mis ta näeb ja Emily on lehma jalgade vaatamisega ennast mitme väärtusliku minuti jagu lõbustanud). Siinkohas ühtlasi ka suured tänuavaldused kõigile, kes meile kingitusi on teinud. Margiti lehma ma juba kiitsin, Edelt saadud riided peavad veel natuke ootama, aga teki peal vehib Emily suure mõnuga, emalt ja vanaemalt saadud raha on kulunud mängumati ja raamatute peale. Kuna Emilyl pole praegu veel õrna aimugi, mida ma talle loen, siis olen momendil Terry Pratchettit läbi töötamas. Aru ta sellest muidugi ei saa, aga kui ma tegelastele naljakaid hääli teen, ajab see teda vahel naerma. Ainult kahju, et enamik mu raamatutest ingliskeelsed on; kui detsembris Eestisse tulen, siis varun kindlasti eestikeelseid raamatuid, mida lapsele lugeda.
Selline mu elu praegusel hetkel on ja ei kujuta ettegi, kui kiireks läheb siis kui Emily liikuma hakkab. Praegusel hetkel on ta parim saavutus siiski vaid kohapeal siputamine, mis tähendab, et kui ma ta kuhugi pisukeseks ajaks jätan, on lootust et ma ta sealtsamast hiljem ka leian. Võimalik, et karjumisest on ta näost peetpunaseks läinud, aga vähemalt on ta asukoht fikseeritud ja ma ei avasta teda kuskilt tolmurulli närimast. Kui see aeg saabub, pean vist tolmu imemise ka oma igapäevasesse graafikusse mahutama.
pühapäev, 12. september 2010
Emily sünnilugu (3)
Hommikuse lähivaatuse ajal selgus, et öisest mittemagamisest ja valutamisest oli natuke kasu ka ja ma olin valmis sünnitusosakonda minema, et seal siis looteveed avataks ning seega loodetavasti sünnitustegevus korralikult algaks. Samas teatati mulle ka halb uudis - sünnitusosakond on momendil väga ülekoormatud ja nii ei saa nad mind praegu sisse võtta. Loodetavasti peaks aga kella kümneks olukord lahenema. Seega otsustasin Steve'ile mitte helistada, kuna külastusajaks, mis samuti kell kümme algas, on ta nagunii haiglas.
Selle asemel läksin hommikust sööma ja seal sain aru, et võrreldes teiste rasedatega, kes haiglas sees olid, on mul ikka väga vedanud. Nimelt oli seal naisi, kellel oli preeklampsia, kelle ainevahetus oli nii metsas, et terve keha üles paistetas, kes tilgutite all olid ainult sellepärast, et suudaks natukegi vedelikku omastada enne, kui see välja oksendatud saab jne jne. Üldiselt oli minul ikka päris kergelt läinud ja seega nagu eriti viriseda ei saanud, kuigi pani mõtlema, et kas mind ikka on vaja haiglas hoida, kui kõik suhteliselt korras on.
Pärast hommikusööki pandi mind järjekordselt monitoride külge, et emaka kokkutõmbeid ja lapse südametööd mõõta ning sai selgeks (mida juba ise olin märganud), et tuhud on väiksemaks jäänud ja pole enam sugugi nii korrapärased. Selle asemel aga avastati uus probleem - Emily südametöö aeglustus iga kokkutõmbe ajal. Nagu ma ämmaemanda kommentaaridest aru sain, on see küll normaalne sünnituse käigus, kui sama asi aga juba enne korrapäraste tuhude algust tekib, siis on arvata, et nabanöör on ümber lapse kaela. Ta jätkas küll kohe mind rahustades, et see on normaalne nähe, kuid läks siiski arstiga rääkima öeldes, et on hea, kui sünnitustiim sellist asja ette teab. Selleks ajaks kui Steve kohale jõudis, oli ämmaemand tagasi uudisega, et arsti need näitajad muretsema ei pannud, küll aga on sünnitusosakonnas endiselt äärmiselt kiire ja seega enne lõunat mind sinna ei viida. Niisiis otsustasime järgmise jalutuskäigu kasuks ja tegime parkimisplatsidele järjekordse ringi peale.
Keskpäeva paiku olime palatis tagasi ja meile teatati, et momendil mind veel edasi ei viida, aga iga hetk on loota, et olukord muutub ja seega soovitati Steve'il mitte väga kaugele minna. Ämmaemand ütles, et kahjuks peab Steve külastusaegade väliselt palatist lahkuma, aga et me võime sellel ajal haigla restorani (loe: sööklasse) minna ja seal lõunat süüa ning kui me tagasi oleme, viiakse meid kindlasti sünnitusosakonda.
Eelnevalt olen unustanud selgitada, miks Steve (ega teised partnerid) külastusaegade vahepeal palatis olla ei tohi. Nimelt on tegemist haiglasiseste turvanõuetega - söögiajad on paigutatud külastusaegade vahele ja nende jooksul võib tekkida olukord, et vastsed emad on oma lastest eemal. See aga jätab lapseröövlitele võimaluse mõni imik pihta panna. Niisiis on vaja kõik mitte parajasti sünnitavad/sünnitanud inimesed selleks ajaks haiglast eemaldada, et lapseröövi ohtu minimeerida. Sellega seoses oleks huvitav teada, mitu last terves Suurbritannias säärastel tingimustel on röövitud, et neid turvameetmeid vajalikuks peetakse.
Lõunal liikusime aeglaselt restorani poole, sõime seal (mina küll mitte eriti palju, kuna valud käisid ikka veel aeg ajalt), läksime palatisse tagasi, kus meile teatati, et minu jaoks pole sünnitusosakonnas ikka veel ruumi, aga hiljemalt kella nelja paiku peaks saama, kui teistel ümbruskonna sünnitajatel rohkem hädaolukordi ei teki. Seega läksime järjekordsele parkimisplatsi tuurile, et palatist natukesekski välja saada. Imetlesime helikopteri maandumist ja õhkutõusu, tegime slaalomit pargitud autode vahel ja suundusime kella neljaks palati poole tagasi. Kui sünnitusosakonnale lähemale jõudsime, vajus süda saapasäärde - ukse ees seisis kiirabi, kust ühte rasedat parajasti välja aidati ja selle kõrval oli auto, kust samuti rase naine välja ronis. Minu lootusele laupäeval sünnitusosakonda saada oli ilmselgelt kriips peale tõmmatud. Ja nii oligi - palatis ämmaemandale küsimusi esitades selgus, et sünnitusosakonnas on ikka veel äärmiselt kiire ja on ebatõenäoline, et ma täna sinna saaks.
Sõin ära järjekordse maitsetu õhtusöögi ja avastasin, et palatisse on ilmunud tuttav nägu - Michelle, kellega ma imetamisloengutel kohtusin. Tema tähtaeg oli küll alles augustis, aga kuna tal olevat öösel veed ära tulnud, siis oli ta haiglasse kamandatud. Ei saanud temaga kaua lobiseda, kuna meid mõlemaid oli vaja jälle selle neetud masina külge ühendada. Ämmaemandad olid ikka veel mures Emily südametöö pärast, aga mulle sai see vähemalt pooletunnine paigalistumine selleks ajaks üsna vastumeelseks. Seekord oli mul aga võimalik ennast lõbustada uute palatinaabrite jutuajamiste pealtkuulamisega.
Minu kõrvalvoodisse oli ilmunud naine oma abikaasaga. Viimane seletas igale mööduvale ämmaemandale valjusti, kuidas tema peab pidevalt oma naise kõrval olema, sest see on bulgaarlane ja tal on keeleoskusega probleeme. Alguses tundsin naisele isegi kaasa, kuna kujutasin ette, et umbkeelsena on ilmselt päris keeruline võõras riigis sünnitada. Varsti aga sai selgeks, et kuigi tal oli üsna tugev aktsent, ei vajanud ta ämmaemandatega suhtlemiseks oma abikaasa kohalolekut, kuna viimane sugugi bulgaaria keelt ei osanud. Tema abi seisnes kõva häälega ja aeglaselt ämmaemanda küsimuste ülekordamises, kuigi oli üsna selge, et naine sai küsimusest ka esimesel korral aru. Sellest hoolimata kukkus too naine iga kord eriti kõva häälega halama, kui ämmaemandad julgesid mainida, et abikaasa ööseks palatisse jääda ei saa. Minu kaastunne vähenes veelgi, kui selgus, et tegemist on tolle naise teise lapsega.
Steve saabus õhtuse külastuse ajaks. Kuna nüüd oli ka üsna selge, et sünnituspalatisse mind enam ei saadeta, otsustasime, et haigla parklaga oleme põhjalikult tutvunud ja aeg on oma jalutuskäik uutele jahimaadele suunata. Seega kooserdasime kaugemale ja kõndisime ringi elamurajoonis, mis haigla taha oli kerkinud. Mitte et seal midagi põnevat oleks olnud, aga vähemalt ei pidanud lugematut arvu parkimiskohti vaatama. Selle jalutuskäigu jooksul lobisesin natuke ka Marko ja emaga, kuigi mul polnud neile mingeid uudiseid. Tegelikult hakkas mulle tunduma, et sünnitamiseni ei jõua ma iialgi.
Palatisse tagasi jõudes veetsin traditsioonilise tunnikese masina küljes, rääkisin natuke Michelle'iga ja asusin ennast unele sättima lootuses, et kuna mu valud enam eriti hullud pole, siis saan vähemalt natuke magada. Siis aga tabas meie palatit katastroof - naine, kes minu vastasvoodisse saabunud oli, jäi magama. Ja tema kurgust väljusid kõige kohutavamad norsked, mida kunagi kuulnud olin. Kartsin tõsimeeli, et laest hakkab varsti krohvi kukkuma. Sellele lisandus teisest palatist kostev lapsenutt (kuigi see mind ärkvel küll poleks hoidnud) ja bulgaarlanna soigumine, nii et magamislootus kadus täielikult. Mingil hetkel tulid küll ämmaemandad ja ajasid bulgaarlanna protestiva abikaasa palatist välja soovitades tal ennast ooteruumis sisse seada. Huvitaval kombel otsustas bulgaarlanna temaga kaasa minna ja rohkem ma teda ei näinud. OK, valetan - järgmisel päeval nägin neid mõlemat varjualuses suitsetavat. Norskamine seevastu muutus veelgi valjemaks ja nii veetsin palatis järjekordse unetu öö.
Siinkohal pean vabandama, et olen suhteliselt sisutu päeva nii detailselt kirja pannud. Oleks ju saanud hoopis lühemalt sama asja edasi anda - Laupäev: sünnitusosakond endiselt täis, minul äärmiselt igav. Teised rasedad hakkavad närvidele käima. Peamine põhjus selliseks põhjalikkuseks on see, et tahan neid detaile mäletada. Kui kunagi teise lapse peaks saama ja mind jälle sünnituse esilekutsumisega ähvardatakse, siis tean täpselt, mis mind ees ootab ja suudan ehk vahendeid leida (erapalat, või vähemalt kõrvatropid), et haiglasolekut vähem piinarikkaks muuta.
Selle asemel läksin hommikust sööma ja seal sain aru, et võrreldes teiste rasedatega, kes haiglas sees olid, on mul ikka väga vedanud. Nimelt oli seal naisi, kellel oli preeklampsia, kelle ainevahetus oli nii metsas, et terve keha üles paistetas, kes tilgutite all olid ainult sellepärast, et suudaks natukegi vedelikku omastada enne, kui see välja oksendatud saab jne jne. Üldiselt oli minul ikka päris kergelt läinud ja seega nagu eriti viriseda ei saanud, kuigi pani mõtlema, et kas mind ikka on vaja haiglas hoida, kui kõik suhteliselt korras on.
Pärast hommikusööki pandi mind järjekordselt monitoride külge, et emaka kokkutõmbeid ja lapse südametööd mõõta ning sai selgeks (mida juba ise olin märganud), et tuhud on väiksemaks jäänud ja pole enam sugugi nii korrapärased. Selle asemel aga avastati uus probleem - Emily südametöö aeglustus iga kokkutõmbe ajal. Nagu ma ämmaemanda kommentaaridest aru sain, on see küll normaalne sünnituse käigus, kui sama asi aga juba enne korrapäraste tuhude algust tekib, siis on arvata, et nabanöör on ümber lapse kaela. Ta jätkas küll kohe mind rahustades, et see on normaalne nähe, kuid läks siiski arstiga rääkima öeldes, et on hea, kui sünnitustiim sellist asja ette teab. Selleks ajaks kui Steve kohale jõudis, oli ämmaemand tagasi uudisega, et arsti need näitajad muretsema ei pannud, küll aga on sünnitusosakonnas endiselt äärmiselt kiire ja seega enne lõunat mind sinna ei viida. Niisiis otsustasime järgmise jalutuskäigu kasuks ja tegime parkimisplatsidele järjekordse ringi peale.
Keskpäeva paiku olime palatis tagasi ja meile teatati, et momendil mind veel edasi ei viida, aga iga hetk on loota, et olukord muutub ja seega soovitati Steve'il mitte väga kaugele minna. Ämmaemand ütles, et kahjuks peab Steve külastusaegade väliselt palatist lahkuma, aga et me võime sellel ajal haigla restorani (loe: sööklasse) minna ja seal lõunat süüa ning kui me tagasi oleme, viiakse meid kindlasti sünnitusosakonda.
Eelnevalt olen unustanud selgitada, miks Steve (ega teised partnerid) külastusaegade vahepeal palatis olla ei tohi. Nimelt on tegemist haiglasiseste turvanõuetega - söögiajad on paigutatud külastusaegade vahele ja nende jooksul võib tekkida olukord, et vastsed emad on oma lastest eemal. See aga jätab lapseröövlitele võimaluse mõni imik pihta panna. Niisiis on vaja kõik mitte parajasti sünnitavad/sünnitanud inimesed selleks ajaks haiglast eemaldada, et lapseröövi ohtu minimeerida. Sellega seoses oleks huvitav teada, mitu last terves Suurbritannias säärastel tingimustel on röövitud, et neid turvameetmeid vajalikuks peetakse.
Lõunal liikusime aeglaselt restorani poole, sõime seal (mina küll mitte eriti palju, kuna valud käisid ikka veel aeg ajalt), läksime palatisse tagasi, kus meile teatati, et minu jaoks pole sünnitusosakonnas ikka veel ruumi, aga hiljemalt kella nelja paiku peaks saama, kui teistel ümbruskonna sünnitajatel rohkem hädaolukordi ei teki. Seega läksime järjekordsele parkimisplatsi tuurile, et palatist natukesekski välja saada. Imetlesime helikopteri maandumist ja õhkutõusu, tegime slaalomit pargitud autode vahel ja suundusime kella neljaks palati poole tagasi. Kui sünnitusosakonnale lähemale jõudsime, vajus süda saapasäärde - ukse ees seisis kiirabi, kust ühte rasedat parajasti välja aidati ja selle kõrval oli auto, kust samuti rase naine välja ronis. Minu lootusele laupäeval sünnitusosakonda saada oli ilmselgelt kriips peale tõmmatud. Ja nii oligi - palatis ämmaemandale küsimusi esitades selgus, et sünnitusosakonnas on ikka veel äärmiselt kiire ja on ebatõenäoline, et ma täna sinna saaks.
Sõin ära järjekordse maitsetu õhtusöögi ja avastasin, et palatisse on ilmunud tuttav nägu - Michelle, kellega ma imetamisloengutel kohtusin. Tema tähtaeg oli küll alles augustis, aga kuna tal olevat öösel veed ära tulnud, siis oli ta haiglasse kamandatud. Ei saanud temaga kaua lobiseda, kuna meid mõlemaid oli vaja jälle selle neetud masina külge ühendada. Ämmaemandad olid ikka veel mures Emily südametöö pärast, aga mulle sai see vähemalt pooletunnine paigalistumine selleks ajaks üsna vastumeelseks. Seekord oli mul aga võimalik ennast lõbustada uute palatinaabrite jutuajamiste pealtkuulamisega.
Minu kõrvalvoodisse oli ilmunud naine oma abikaasaga. Viimane seletas igale mööduvale ämmaemandale valjusti, kuidas tema peab pidevalt oma naise kõrval olema, sest see on bulgaarlane ja tal on keeleoskusega probleeme. Alguses tundsin naisele isegi kaasa, kuna kujutasin ette, et umbkeelsena on ilmselt päris keeruline võõras riigis sünnitada. Varsti aga sai selgeks, et kuigi tal oli üsna tugev aktsent, ei vajanud ta ämmaemandatega suhtlemiseks oma abikaasa kohalolekut, kuna viimane sugugi bulgaaria keelt ei osanud. Tema abi seisnes kõva häälega ja aeglaselt ämmaemanda küsimuste ülekordamises, kuigi oli üsna selge, et naine sai küsimusest ka esimesel korral aru. Sellest hoolimata kukkus too naine iga kord eriti kõva häälega halama, kui ämmaemandad julgesid mainida, et abikaasa ööseks palatisse jääda ei saa. Minu kaastunne vähenes veelgi, kui selgus, et tegemist on tolle naise teise lapsega.
Steve saabus õhtuse külastuse ajaks. Kuna nüüd oli ka üsna selge, et sünnituspalatisse mind enam ei saadeta, otsustasime, et haigla parklaga oleme põhjalikult tutvunud ja aeg on oma jalutuskäik uutele jahimaadele suunata. Seega kooserdasime kaugemale ja kõndisime ringi elamurajoonis, mis haigla taha oli kerkinud. Mitte et seal midagi põnevat oleks olnud, aga vähemalt ei pidanud lugematut arvu parkimiskohti vaatama. Selle jalutuskäigu jooksul lobisesin natuke ka Marko ja emaga, kuigi mul polnud neile mingeid uudiseid. Tegelikult hakkas mulle tunduma, et sünnitamiseni ei jõua ma iialgi.
Palatisse tagasi jõudes veetsin traditsioonilise tunnikese masina küljes, rääkisin natuke Michelle'iga ja asusin ennast unele sättima lootuses, et kuna mu valud enam eriti hullud pole, siis saan vähemalt natuke magada. Siis aga tabas meie palatit katastroof - naine, kes minu vastasvoodisse saabunud oli, jäi magama. Ja tema kurgust väljusid kõige kohutavamad norsked, mida kunagi kuulnud olin. Kartsin tõsimeeli, et laest hakkab varsti krohvi kukkuma. Sellele lisandus teisest palatist kostev lapsenutt (kuigi see mind ärkvel küll poleks hoidnud) ja bulgaarlanna soigumine, nii et magamislootus kadus täielikult. Mingil hetkel tulid küll ämmaemandad ja ajasid bulgaarlanna protestiva abikaasa palatist välja soovitades tal ennast ooteruumis sisse seada. Huvitaval kombel otsustas bulgaarlanna temaga kaasa minna ja rohkem ma teda ei näinud. OK, valetan - järgmisel päeval nägin neid mõlemat varjualuses suitsetavat. Norskamine seevastu muutus veelgi valjemaks ja nii veetsin palatis järjekordse unetu öö.
Siinkohal pean vabandama, et olen suhteliselt sisutu päeva nii detailselt kirja pannud. Oleks ju saanud hoopis lühemalt sama asja edasi anda - Laupäev: sünnitusosakond endiselt täis, minul äärmiselt igav. Teised rasedad hakkavad närvidele käima. Peamine põhjus selliseks põhjalikkuseks on see, et tahan neid detaile mäletada. Kui kunagi teise lapse peaks saama ja mind jälle sünnituse esilekutsumisega ähvardatakse, siis tean täpselt, mis mind ees ootab ja suudan ehk vahendeid leida (erapalat, või vähemalt kõrvatropid), et haiglasolekut vähem piinarikkaks muuta.
kolmapäev, 8. september 2010
Emily sünnilugu (2)
Möödus kaks päeva, mille jooksul ma pidavalt lootsin, et sünnitus loomulikul teel peale hakkaks. Märkasin iga valu (neid olu selles rasedusstaadiumis ikka hulgi) ja mõtlesin "kas see on algus? Kas nüüd on lootust?". Katsetasin kõiki vanarahvatarkusi ja seega võin täie veendumusega öelda, et need toimivad ainult siis, kui laps on ise valmis sündima. Ükskõik, millise hulga ananassi ma ära sõin või mitu tšillikauna meie õhtusööki panin, sünnitust nad esile ei kutsunud.
Õnneks olid Steve'i vanemad selleks ajaks kohale jõudnud ja nii oli mul midagi muud teha, kui kodus istuda ja haiglassemineku peale mõelda. Nad käisid meil külas, käisime nendega söömas ja veetsime üldiselt päris meeldivalt aega, kui välja arvata pidev tiksumine mu alateadvuses, mis reede hommikuni minuteid luges.
Neljapäeva öösel ma muidugi eriti hästi ei maganud ja hommikul kella kuueks oli selge, et loomulikul teel mu sünnitus ilmselt ei alga. Vaatasin tuhandendat korda oma haiglakoti sisus üle, pakkisin selle viiesajandat korda ringi ja sõit Shrewsbury'sse läks lahti.
Kohale jõudes kadus igasugune lootus, et sünnitus ka reedel pihta hakkaks. Kõigepealt istusime ooteruumis pool tundi, siis saabus lõpuks ämmaemand, kes mulle voodikoha kaheksases palatis kätte näitas ja seletas, et mind pannakse alustuseks monitori külge, et lapse südametegevust jälgida; kui sellega kõik korras on, siis paigaldatakse geel, lastakse sellel tunnike mõjuda (mina sellel ajal voodist tõusta ei tohi), siis kontrollitakse jälle lapse südametegevust ja kui sellega kõik korras on, võin lõpuks ometi püsti tõusta. Mitte et ma isegi siis väga kaugele minna võiks.
Ämmaemand soovitas jalutuskäiku ja mainis, et enamik naisi läheb fuajeesse. Kuna see on raseda aeglasel taaruval sammul umbes kahe minuti kaugusel, siis eriliseks jalutuskäiguks seda just nimetada ei saa.
Selle aja peale, kui geel paigaldatud sai, oli külastusaeg ammu läbi ja Steve löödi seega palatist välja ning öeldi, et kell kuus võib ta tagasi tulla. Esialgu mul väga igav ei olnudki. Sõin ära maitsetu haiglalõuna, vestlesin palatikaaslastega ja märkasin, et mingid väikesed valud on isegi peale hakanud. Midagi erilist nad ei olnud - tundusid selliste nõrkade päevadevaludena, mis eriti ei häirinud, kuid mul oli päris hea meel, et midagi lõpuks ometi toimumas on. Mandy - naine vastasvoodist, kes minuga ühel ajal sisse võeti - kaebas, et tema ei tunne üldse mitte midagi ja mina mõtlesin kergendusega, et vähemalt lähen enne teda sünnitusosakonda.
Kell kuus tuldi meid uuesti läbi vaatama ja kuna mul tolleks hetkeks valud üsna regulaarselt käisid, siis teist doosi geeli mulle endam ei antud. Mandy'le anti!
Steve jõudis kohale ja oli aeg jalutuskäik käsile võtta. Kahe minuti pärast olime fuajees ja otsustasime tõeliste mässumeelsete hingedena uksest välja jalutada. Siinkohas tasub mainida, et Shrewsbury haigla on ümbritsetud parkimisplatsidest ja mitte millestki muust. Tõeliste maadeavastajatena tegime kõigile platsidele (väga aeglase) tiiru peale ja selle käigus muutusid mu valud pisut tugevamaks, nii et ma aeg ajalt hingamiseks pausi olin sunnitud tegema. Olin selle üle ülirõõmus (hehehe! Sünnituse läbiteinud inimesed saavad siinkohal aru, et valud olid alles üsna algusjärgus, kuna hilisemate tuhude korral on rõõmu raske välja võluda, ükskõik kui kaua sa rase oled olnud). Kui palatisse tagasi jõudsime oligi külastusaeg peaaegu läbi ja ma saatsin Steve'i ära, öeldes, et ta kindlasti telefoni käepärast hoiaks ja vara magama läheks juhuks kui öösel mind sünnituspalatisse saadetakse.
Mandy teine doos geeli oli lõpuks mõjunud ja nii me seal kahekesi valutasime. OK, kuskil palatiavarustes nuttis keegi päris kõvasti, aga temaga ma enne suhelnud polnud. Kesköö paiku viidi see naine sünnitusosakonda ja mina palusin paratsetamooli, kuna valud olid juba sellised, et magada enam ei saanud. Valuvaigistist oli nii palju kasu, et sain kuus minutit magada enne, kui valu üles ajas, siis vajusin jälle kuueks minutiks ära jne jne
Kell neli hommikul ärkasin mingi segaduse peale palatis ja tuli välja, et Mandy pakkis oma asju (õigemini tegid seda ämmaemandad tema juhatusel), kuna tema sünnitus oli niikaugel, et oli aeg ta teise palatisse üle viia. Mehh! Niipalju siis minu lootusest, et enne teda oma lapse kätte saan.
Õnneks olid Steve'i vanemad selleks ajaks kohale jõudnud ja nii oli mul midagi muud teha, kui kodus istuda ja haiglassemineku peale mõelda. Nad käisid meil külas, käisime nendega söömas ja veetsime üldiselt päris meeldivalt aega, kui välja arvata pidev tiksumine mu alateadvuses, mis reede hommikuni minuteid luges.
Neljapäeva öösel ma muidugi eriti hästi ei maganud ja hommikul kella kuueks oli selge, et loomulikul teel mu sünnitus ilmselt ei alga. Vaatasin tuhandendat korda oma haiglakoti sisus üle, pakkisin selle viiesajandat korda ringi ja sõit Shrewsbury'sse läks lahti.
Kohale jõudes kadus igasugune lootus, et sünnitus ka reedel pihta hakkaks. Kõigepealt istusime ooteruumis pool tundi, siis saabus lõpuks ämmaemand, kes mulle voodikoha kaheksases palatis kätte näitas ja seletas, et mind pannakse alustuseks monitori külge, et lapse südametegevust jälgida; kui sellega kõik korras on, siis paigaldatakse geel, lastakse sellel tunnike mõjuda (mina sellel ajal voodist tõusta ei tohi), siis kontrollitakse jälle lapse südametegevust ja kui sellega kõik korras on, võin lõpuks ometi püsti tõusta. Mitte et ma isegi siis väga kaugele minna võiks.
Ämmaemand soovitas jalutuskäiku ja mainis, et enamik naisi läheb fuajeesse. Kuna see on raseda aeglasel taaruval sammul umbes kahe minuti kaugusel, siis eriliseks jalutuskäiguks seda just nimetada ei saa.
Selle aja peale, kui geel paigaldatud sai, oli külastusaeg ammu läbi ja Steve löödi seega palatist välja ning öeldi, et kell kuus võib ta tagasi tulla. Esialgu mul väga igav ei olnudki. Sõin ära maitsetu haiglalõuna, vestlesin palatikaaslastega ja märkasin, et mingid väikesed valud on isegi peale hakanud. Midagi erilist nad ei olnud - tundusid selliste nõrkade päevadevaludena, mis eriti ei häirinud, kuid mul oli päris hea meel, et midagi lõpuks ometi toimumas on. Mandy - naine vastasvoodist, kes minuga ühel ajal sisse võeti - kaebas, et tema ei tunne üldse mitte midagi ja mina mõtlesin kergendusega, et vähemalt lähen enne teda sünnitusosakonda.
Kell kuus tuldi meid uuesti läbi vaatama ja kuna mul tolleks hetkeks valud üsna regulaarselt käisid, siis teist doosi geeli mulle endam ei antud. Mandy'le anti!
Steve jõudis kohale ja oli aeg jalutuskäik käsile võtta. Kahe minuti pärast olime fuajees ja otsustasime tõeliste mässumeelsete hingedena uksest välja jalutada. Siinkohas tasub mainida, et Shrewsbury haigla on ümbritsetud parkimisplatsidest ja mitte millestki muust. Tõeliste maadeavastajatena tegime kõigile platsidele (väga aeglase) tiiru peale ja selle käigus muutusid mu valud pisut tugevamaks, nii et ma aeg ajalt hingamiseks pausi olin sunnitud tegema. Olin selle üle ülirõõmus (hehehe! Sünnituse läbiteinud inimesed saavad siinkohal aru, et valud olid alles üsna algusjärgus, kuna hilisemate tuhude korral on rõõmu raske välja võluda, ükskõik kui kaua sa rase oled olnud). Kui palatisse tagasi jõudsime oligi külastusaeg peaaegu läbi ja ma saatsin Steve'i ära, öeldes, et ta kindlasti telefoni käepärast hoiaks ja vara magama läheks juhuks kui öösel mind sünnituspalatisse saadetakse.
Mandy teine doos geeli oli lõpuks mõjunud ja nii me seal kahekesi valutasime. OK, kuskil palatiavarustes nuttis keegi päris kõvasti, aga temaga ma enne suhelnud polnud. Kesköö paiku viidi see naine sünnitusosakonda ja mina palusin paratsetamooli, kuna valud olid juba sellised, et magada enam ei saanud. Valuvaigistist oli nii palju kasu, et sain kuus minutit magada enne, kui valu üles ajas, siis vajusin jälle kuueks minutiks ära jne jne
Kell neli hommikul ärkasin mingi segaduse peale palatis ja tuli välja, et Mandy pakkis oma asju (õigemini tegid seda ämmaemandad tema juhatusel), kuna tema sünnitus oli niikaugel, et oli aeg ta teise palatisse üle viia. Mehh! Niipalju siis minu lootusest, et enne teda oma lapse kätte saan.
neljapäev, 2. september 2010
Emily sünnilugu (1)
Hoiatus: kui oled naissoost ja mõte sünnitamisest ning sellega seotud probleemidest sinus õudust tekitab, siis ei tasu järgnevat teksti lugeda, kuna Emily sünd polnud just kõige lihtsamate killast. Kui oled meessoost, siis arvesta, et tegemist on sünnilooga ja seega võib olla juttu asjadest, millest sa parema meelega midagi ei teaks.
Märkus: kuigi ma viitan järgnevas tekstis Emily'le, polnud mul tegelikkuses vähimatki aimu, et meile tüdruk sünnib. Pigem ootasin poissi ja kui arst lõpuks ütles, et tegemist on tüdrukuga, oli nii minu kui Steve'i üllatus päris suur.
***
Emily oleks pidanud sündima 23 juulil. Mina ootasin, et ta veel varemgi sünniks, kuna ta tundus suur laps olevat. Seega läksin 38nda nädala ämmaemanda vastuvõtule lootuses, et nad ütlevad: see laps on varsti tulemas. Seda aga ei juhtunud. Ämmaemand mõõtis hoopis emakapõhja korgust, märkis selle graafikusse ja teatas, et laps on nüüd oletatavasti üle 4,5 kilo. See on Inglismaal aga maagiline piir, kust alates kõik keerulisemaks muutub. Nimelt lootsin ma Telfordi haiglas sünnitada, kuna seal on paremad ruumid ja olemine oluliselt hubasem kui Shrewsbury's. Samas pole seal aga arstlikku kontrolli, sünnitamine käib ainult ämmaemandate silma all ja seega, kui sünnitusel mingeid probleeme on, viiakse vaene sünnitaja kiirabiga Shrewsbury'sse niikuinii.
See eelnev on vajalik selgitamaks, miks ämmaemand ütles, et üle 4,5 kilose oodatava kaaluga lapsed sünniks igal juhul Shrewsburys. Mulle vastu tulles saatis ta mu ultrahelisse, et uurida, kui suur see laps siis tegelikult on ja selle põhjal otsustada, millises haiglas ma sünnitada saan.
Kummalisel kombel ei saanud nad mulle ultraheli aega enne 27ndat juulit. See tähendas, et olin tolleks hetkeks juba üle aja kandnud ja seega lootsin vaikselt, et laps mul käes. Nii muidugi ei juhtunud ja 27ndal olime Steve'iga Shrewsbury's ultraheli ooteruumis. Halvatujuline ultrahelitehnik vaatas mind korra ja avaldas imestust, et mind nende juurde saadeti, kuna "ämmaemandad peaks ju teadma, et pärast 40ndat nädalat on lapsel liiga kitsas, et tema suurust usaldusväärselt mõõta saaks". Meie õlakehituste peale soostus ta siiski protseduuri läbi viima ja vähemalt last ümbritseva lootevee hulka mõõtma.
Tulemusi ta meile loomulikult ei avaldanud ja ütles ainult, et ämmaemand selgitab neid meile. Õnneks pidin sealsamas haiglas oma 41. nädala ämmaemanda visiidi ka tegema - muidu oleks veel ei tea kui kaua oodanud, et tulemusi teada saada. Seega, pärast järjekordset ooteruumis istumist olimegi järjekordses arstikabinetis ja järjekordne inimene luges mu rasedusraamatut.
Pärast kõige tavapärase mõõtmist ja graafikusse märkimist asus ta neid looteveekoguse tulemusi uurima. Lõpuks ometi selgus, et vee kogus on just normaalsuse ülempiiril ja seega leidis ämmaemand, et peaks konsultandiga vestlema. Nii jäeti meid jälle ootama ja muretsema.
Mõne aja pärast saabus ämmaemand tagasi ja ütles, et konsultanti see vee kogus muretsema ei pannud, küll aga leidis ta, et lapse suurus on piisav põhjus, et mind niipea kui võimalik sünnituse esilekutsumisele saata. Kahjuks ei olnud mind enne reedet võimalik haiglasse sisse võtta ja seega säilis minus siiski lootus, et ehk hakkab sünnitus loomulikul teel pihta. Kui aga küsisin, et kas võiksin sellisel juhul Telfordi haiglasse minna, vastas ämmaemand, et seda ei tasu mul teha. Konsultant olevat öelnud, et kui oodatav laps on üle 4,5 kilo, siis pole lootustki ainult ämmaemandate hoole all sünnitada, vaid mind määratakse automaatselt konsultandi hoole alla. Seega - ei mingit hubast õhkkonda, ei mingit vesisünnitust. Selle asemel saan suurema osa sünnitusest selili (või parimal juhul istudes) veeta, kuna lapse südametegevust tuleb pidevalt jälgida. Sellise masendava uudisega saadeti mind koju, kuid vähemalt tundus üsna kindel, et hiljemalt laupäevaks on mul ka laps käes.
Märkus: kuigi ma viitan järgnevas tekstis Emily'le, polnud mul tegelikkuses vähimatki aimu, et meile tüdruk sünnib. Pigem ootasin poissi ja kui arst lõpuks ütles, et tegemist on tüdrukuga, oli nii minu kui Steve'i üllatus päris suur.
***
Emily oleks pidanud sündima 23 juulil. Mina ootasin, et ta veel varemgi sünniks, kuna ta tundus suur laps olevat. Seega läksin 38nda nädala ämmaemanda vastuvõtule lootuses, et nad ütlevad: see laps on varsti tulemas. Seda aga ei juhtunud. Ämmaemand mõõtis hoopis emakapõhja korgust, märkis selle graafikusse ja teatas, et laps on nüüd oletatavasti üle 4,5 kilo. See on Inglismaal aga maagiline piir, kust alates kõik keerulisemaks muutub. Nimelt lootsin ma Telfordi haiglas sünnitada, kuna seal on paremad ruumid ja olemine oluliselt hubasem kui Shrewsbury's. Samas pole seal aga arstlikku kontrolli, sünnitamine käib ainult ämmaemandate silma all ja seega, kui sünnitusel mingeid probleeme on, viiakse vaene sünnitaja kiirabiga Shrewsbury'sse niikuinii.
See eelnev on vajalik selgitamaks, miks ämmaemand ütles, et üle 4,5 kilose oodatava kaaluga lapsed sünniks igal juhul Shrewsburys. Mulle vastu tulles saatis ta mu ultrahelisse, et uurida, kui suur see laps siis tegelikult on ja selle põhjal otsustada, millises haiglas ma sünnitada saan.
Kummalisel kombel ei saanud nad mulle ultraheli aega enne 27ndat juulit. See tähendas, et olin tolleks hetkeks juba üle aja kandnud ja seega lootsin vaikselt, et laps mul käes. Nii muidugi ei juhtunud ja 27ndal olime Steve'iga Shrewsbury's ultraheli ooteruumis. Halvatujuline ultrahelitehnik vaatas mind korra ja avaldas imestust, et mind nende juurde saadeti, kuna "ämmaemandad peaks ju teadma, et pärast 40ndat nädalat on lapsel liiga kitsas, et tema suurust usaldusväärselt mõõta saaks". Meie õlakehituste peale soostus ta siiski protseduuri läbi viima ja vähemalt last ümbritseva lootevee hulka mõõtma.
Tulemusi ta meile loomulikult ei avaldanud ja ütles ainult, et ämmaemand selgitab neid meile. Õnneks pidin sealsamas haiglas oma 41. nädala ämmaemanda visiidi ka tegema - muidu oleks veel ei tea kui kaua oodanud, et tulemusi teada saada. Seega, pärast järjekordset ooteruumis istumist olimegi järjekordses arstikabinetis ja järjekordne inimene luges mu rasedusraamatut.
Pärast kõige tavapärase mõõtmist ja graafikusse märkimist asus ta neid looteveekoguse tulemusi uurima. Lõpuks ometi selgus, et vee kogus on just normaalsuse ülempiiril ja seega leidis ämmaemand, et peaks konsultandiga vestlema. Nii jäeti meid jälle ootama ja muretsema.
Mõne aja pärast saabus ämmaemand tagasi ja ütles, et konsultanti see vee kogus muretsema ei pannud, küll aga leidis ta, et lapse suurus on piisav põhjus, et mind niipea kui võimalik sünnituse esilekutsumisele saata. Kahjuks ei olnud mind enne reedet võimalik haiglasse sisse võtta ja seega säilis minus siiski lootus, et ehk hakkab sünnitus loomulikul teel pihta. Kui aga küsisin, et kas võiksin sellisel juhul Telfordi haiglasse minna, vastas ämmaemand, et seda ei tasu mul teha. Konsultant olevat öelnud, et kui oodatav laps on üle 4,5 kilo, siis pole lootustki ainult ämmaemandate hoole all sünnitada, vaid mind määratakse automaatselt konsultandi hoole alla. Seega - ei mingit hubast õhkkonda, ei mingit vesisünnitust. Selle asemel saan suurema osa sünnitusest selili (või parimal juhul istudes) veeta, kuna lapse südametegevust tuleb pidevalt jälgida. Sellise masendava uudisega saadeti mind koju, kuid vähemalt tundus üsna kindel, et hiljemalt laupäevaks on mul ka laps käes.
Järjekordne katse
Siin on minu järjekordne katsetus blogipidamise teemadel. Praegune idee on kirjutada lugusid Emily'st ja sellest, mis temaga elu esimestel kuudel/aastatel juhtunud on. See kui kaua ma seda blogi käigus hoian sõltub ilmselt mitmest faktorist: kas ma suudan eesti keeles kirjutamise jälle meelde tuletada, kas leian piisavalt aega ja materjali, millest kirjutada, kas Emily otsustab aastate edenedes, et ta ei taha oma elust internetist lugeda... Põhjuseid lõpetamiseks on ilmselt mitmeid ja eks paistab, milline neist olulisemaiks saab. Praegusel hetkel olen küll hakkamist täis ja üritan teha kokkuvõtte sellest, kuidas Emily viimase kuu aja jooksul meie elu on muutnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)