Emily sünnilugu (3)

Hommikuse lähivaatuse ajal selgus, et öisest mittemagamisest ja valutamisest oli natuke kasu ka ja ma olin valmis sünnitusosakonda minema, et seal siis looteveed avataks ning seega loodetavasti sünnitustegevus korralikult algaks. Samas teatati mulle ka halb uudis - sünnitusosakond on momendil väga ülekoormatud ja nii ei saa nad mind praegu sisse võtta. Loodetavasti peaks aga kella kümneks olukord lahenema. Seega otsustasin Steve'ile mitte helistada, kuna külastusajaks, mis samuti kell kümme algas, on ta nagunii haiglas.

Selle asemel läksin hommikust sööma ja seal sain aru, et võrreldes teiste rasedatega, kes haiglas sees olid, on mul ikka väga vedanud. Nimelt oli seal naisi, kellel oli preeklampsia, kelle ainevahetus oli nii metsas, et terve keha üles paistetas, kes tilgutite all olid ainult sellepärast, et suudaks natukegi vedelikku omastada enne, kui see välja oksendatud saab jne jne. Üldiselt oli minul ikka päris kergelt läinud ja seega nagu eriti viriseda ei saanud, kuigi pani mõtlema, et kas mind ikka on vaja haiglas hoida, kui kõik suhteliselt korras on.

Pärast hommikusööki pandi mind järjekordselt monitoride külge, et emaka kokkutõmbeid ja lapse südametööd mõõta ning sai selgeks (mida juba ise olin märganud), et tuhud on väiksemaks jäänud ja pole enam sugugi nii korrapärased. Selle asemel aga avastati uus probleem - Emily südametöö aeglustus iga kokkutõmbe ajal. Nagu ma ämmaemanda kommentaaridest aru sain, on see küll normaalne sünnituse käigus, kui sama asi aga juba enne korrapäraste tuhude algust tekib, siis on arvata, et nabanöör on ümber lapse kaela. Ta jätkas küll kohe mind rahustades, et see on normaalne nähe, kuid läks siiski arstiga rääkima öeldes, et on hea, kui sünnitustiim sellist asja ette teab. Selleks ajaks kui Steve kohale jõudis, oli ämmaemand tagasi uudisega, et arsti need näitajad muretsema ei pannud, küll aga on sünnitusosakonnas endiselt äärmiselt kiire ja seega enne lõunat mind sinna ei viida. Niisiis otsustasime järgmise jalutuskäigu kasuks ja tegime parkimisplatsidele järjekordse ringi peale.

Keskpäeva paiku olime palatis tagasi ja meile teatati, et momendil mind veel edasi ei viida, aga iga hetk on loota, et olukord muutub ja seega soovitati Steve'il mitte väga kaugele minna. Ämmaemand ütles, et kahjuks peab Steve külastusaegade väliselt palatist lahkuma, aga et me võime sellel ajal haigla restorani (loe: sööklasse) minna ja seal lõunat süüa ning kui me tagasi oleme, viiakse meid kindlasti sünnitusosakonda.

Eelnevalt olen unustanud selgitada, miks Steve (ega teised partnerid) külastusaegade vahepeal palatis olla ei tohi. Nimelt on tegemist haiglasiseste turvanõuetega - söögiajad on paigutatud külastusaegade vahele ja nende jooksul võib tekkida olukord, et vastsed emad on oma lastest eemal. See aga jätab lapseröövlitele võimaluse mõni imik pihta panna. Niisiis on vaja kõik mitte parajasti sünnitavad/sünnitanud inimesed selleks ajaks haiglast eemaldada, et lapseröövi ohtu minimeerida. Sellega seoses oleks huvitav teada, mitu last terves Suurbritannias säärastel tingimustel on röövitud, et neid turvameetmeid vajalikuks peetakse.

Lõunal liikusime aeglaselt restorani poole, sõime seal (mina küll mitte eriti palju, kuna valud käisid ikka veel aeg ajalt), läksime palatisse tagasi, kus meile teatati, et minu jaoks pole sünnitusosakonnas ikka veel ruumi, aga hiljemalt kella nelja paiku peaks saama, kui teistel ümbruskonna sünnitajatel rohkem hädaolukordi ei teki. Seega läksime järjekordsele parkimisplatsi tuurile, et palatist natukesekski välja saada. Imetlesime helikopteri maandumist ja õhkutõusu, tegime slaalomit pargitud autode vahel ja suundusime kella neljaks palati poole tagasi. Kui sünnitusosakonnale lähemale jõudsime, vajus süda saapasäärde - ukse ees seisis kiirabi, kust ühte rasedat parajasti välja aidati ja selle kõrval oli auto, kust samuti rase naine välja ronis. Minu lootusele laupäeval sünnitusosakonda saada oli ilmselgelt kriips peale tõmmatud. Ja nii oligi - palatis ämmaemandale küsimusi esitades selgus, et sünnitusosakonnas on ikka veel äärmiselt kiire ja on ebatõenäoline, et ma täna sinna saaks.

Sõin ära järjekordse maitsetu õhtusöögi ja avastasin, et palatisse on ilmunud tuttav nägu - Michelle, kellega ma imetamisloengutel kohtusin. Tema tähtaeg oli küll alles augustis, aga kuna tal olevat öösel veed ära tulnud, siis oli ta haiglasse kamandatud. Ei saanud temaga kaua lobiseda, kuna meid mõlemaid oli vaja jälle selle neetud masina külge ühendada. Ämmaemandad olid ikka veel mures Emily südametöö pärast, aga mulle sai see vähemalt pooletunnine paigalistumine selleks ajaks üsna vastumeelseks. Seekord oli mul aga võimalik ennast lõbustada uute palatinaabrite jutuajamiste pealtkuulamisega.

Minu kõrvalvoodisse oli ilmunud naine oma abikaasaga. Viimane seletas igale mööduvale ämmaemandale valjusti, kuidas tema peab pidevalt oma naise kõrval olema, sest see on bulgaarlane ja tal on keeleoskusega probleeme. Alguses tundsin naisele isegi kaasa, kuna kujutasin ette, et umbkeelsena on ilmselt päris keeruline võõras riigis sünnitada. Varsti aga sai selgeks, et kuigi tal oli üsna tugev aktsent, ei vajanud ta ämmaemandatega suhtlemiseks oma abikaasa kohalolekut, kuna viimane sugugi bulgaaria keelt ei osanud. Tema abi seisnes kõva häälega ja aeglaselt ämmaemanda küsimuste ülekordamises, kuigi oli üsna selge, et naine sai küsimusest ka esimesel korral aru. Sellest hoolimata kukkus too naine iga kord eriti kõva häälega halama, kui ämmaemandad julgesid mainida, et abikaasa ööseks palatisse jääda ei saa. Minu kaastunne vähenes veelgi, kui selgus, et tegemist on tolle naise teise lapsega.

Steve saabus õhtuse külastuse ajaks. Kuna nüüd oli ka üsna selge, et sünnituspalatisse mind enam ei saadeta, otsustasime, et haigla parklaga oleme põhjalikult tutvunud ja aeg on oma jalutuskäik uutele jahimaadele suunata. Seega kooserdasime kaugemale ja kõndisime ringi elamurajoonis, mis haigla taha oli kerkinud. Mitte et seal midagi põnevat oleks olnud, aga vähemalt ei pidanud lugematut arvu parkimiskohti vaatama. Selle jalutuskäigu jooksul lobisesin natuke ka Marko ja emaga, kuigi mul polnud neile mingeid uudiseid. Tegelikult hakkas mulle tunduma, et sünnitamiseni ei jõua ma iialgi.

Palatisse tagasi jõudes veetsin traditsioonilise tunnikese masina küljes, rääkisin natuke Michelle'iga ja asusin ennast unele sättima lootuses, et kuna mu valud enam eriti hullud pole, siis saan vähemalt natuke magada. Siis aga tabas meie palatit katastroof - naine, kes minu vastasvoodisse saabunud oli, jäi magama. Ja tema kurgust väljusid kõige kohutavamad norsked, mida kunagi kuulnud olin. Kartsin tõsimeeli, et laest hakkab varsti krohvi kukkuma. Sellele lisandus teisest palatist kostev lapsenutt (kuigi see mind ärkvel küll poleks hoidnud) ja bulgaarlanna soigumine, nii et magamislootus kadus täielikult. Mingil hetkel tulid küll ämmaemandad ja ajasid bulgaarlanna protestiva abikaasa palatist välja soovitades tal ennast ooteruumis sisse seada. Huvitaval kombel otsustas bulgaarlanna temaga kaasa minna ja rohkem ma teda ei näinud. OK, valetan - järgmisel päeval nägin neid mõlemat varjualuses suitsetavat. Norskamine seevastu muutus veelgi valjemaks ja nii veetsin palatis järjekordse unetu öö.

Siinkohal pean vabandama, et olen suhteliselt sisutu päeva nii detailselt kirja pannud. Oleks ju saanud hoopis lühemalt sama asja edasi anda - Laupäev: sünnitusosakond endiselt täis, minul äärmiselt igav. Teised rasedad hakkavad närvidele käima. Peamine põhjus selliseks põhjalikkuseks on see, et tahan neid detaile mäletada. Kui kunagi teise lapse peaks saama ja mind jälle sünnituse esilekutsumisega ähvardatakse, siis tean täpselt, mis mind ees ootab ja suudan ehk vahendeid leida (erapalat, või vähemalt kõrvatropid), et haiglasolekut vähem piinarikkaks muuta.