Möödus kaks päeva, mille jooksul ma pidavalt lootsin, et sünnitus loomulikul teel peale hakkaks. Märkasin iga valu (neid olu selles rasedusstaadiumis ikka hulgi) ja mõtlesin "kas see on algus? Kas nüüd on lootust?". Katsetasin kõiki vanarahvatarkusi ja seega võin täie veendumusega öelda, et need toimivad ainult siis, kui laps on ise valmis sündima. Ükskõik, millise hulga ananassi ma ära sõin või mitu tšillikauna meie õhtusööki panin, sünnitust nad esile ei kutsunud.
Õnneks olid Steve'i vanemad selleks ajaks kohale jõudnud ja nii oli mul midagi muud teha, kui kodus istuda ja haiglassemineku peale mõelda. Nad käisid meil külas, käisime nendega söömas ja veetsime üldiselt päris meeldivalt aega, kui välja arvata pidev tiksumine mu alateadvuses, mis reede hommikuni minuteid luges.
Neljapäeva öösel ma muidugi eriti hästi ei maganud ja hommikul kella kuueks oli selge, et loomulikul teel mu sünnitus ilmselt ei alga. Vaatasin tuhandendat korda oma haiglakoti sisus üle, pakkisin selle viiesajandat korda ringi ja sõit Shrewsbury'sse läks lahti.
Kohale jõudes kadus igasugune lootus, et sünnitus ka reedel pihta hakkaks. Kõigepealt istusime ooteruumis pool tundi, siis saabus lõpuks ämmaemand, kes mulle voodikoha kaheksases palatis kätte näitas ja seletas, et mind pannakse alustuseks monitori külge, et lapse südametegevust jälgida; kui sellega kõik korras on, siis paigaldatakse geel, lastakse sellel tunnike mõjuda (mina sellel ajal voodist tõusta ei tohi), siis kontrollitakse jälle lapse südametegevust ja kui sellega kõik korras on, võin lõpuks ometi püsti tõusta. Mitte et ma isegi siis väga kaugele minna võiks.
Ämmaemand soovitas jalutuskäiku ja mainis, et enamik naisi läheb fuajeesse. Kuna see on raseda aeglasel taaruval sammul umbes kahe minuti kaugusel, siis eriliseks jalutuskäiguks seda just nimetada ei saa.
Selle aja peale, kui geel paigaldatud sai, oli külastusaeg ammu läbi ja Steve löödi seega palatist välja ning öeldi, et kell kuus võib ta tagasi tulla. Esialgu mul väga igav ei olnudki. Sõin ära maitsetu haiglalõuna, vestlesin palatikaaslastega ja märkasin, et mingid väikesed valud on isegi peale hakanud. Midagi erilist nad ei olnud - tundusid selliste nõrkade päevadevaludena, mis eriti ei häirinud, kuid mul oli päris hea meel, et midagi lõpuks ometi toimumas on. Mandy - naine vastasvoodist, kes minuga ühel ajal sisse võeti - kaebas, et tema ei tunne üldse mitte midagi ja mina mõtlesin kergendusega, et vähemalt lähen enne teda sünnitusosakonda.
Kell kuus tuldi meid uuesti läbi vaatama ja kuna mul tolleks hetkeks valud üsna regulaarselt käisid, siis teist doosi geeli mulle endam ei antud. Mandy'le anti!
Steve jõudis kohale ja oli aeg jalutuskäik käsile võtta. Kahe minuti pärast olime fuajees ja otsustasime tõeliste mässumeelsete hingedena uksest välja jalutada. Siinkohas tasub mainida, et Shrewsbury haigla on ümbritsetud parkimisplatsidest ja mitte millestki muust. Tõeliste maadeavastajatena tegime kõigile platsidele (väga aeglase) tiiru peale ja selle käigus muutusid mu valud pisut tugevamaks, nii et ma aeg ajalt hingamiseks pausi olin sunnitud tegema. Olin selle üle ülirõõmus (hehehe! Sünnituse läbiteinud inimesed saavad siinkohal aru, et valud olid alles üsna algusjärgus, kuna hilisemate tuhude korral on rõõmu raske välja võluda, ükskõik kui kaua sa rase oled olnud). Kui palatisse tagasi jõudsime oligi külastusaeg peaaegu läbi ja ma saatsin Steve'i ära, öeldes, et ta kindlasti telefoni käepärast hoiaks ja vara magama läheks juhuks kui öösel mind sünnituspalatisse saadetakse.
Mandy teine doos geeli oli lõpuks mõjunud ja nii me seal kahekesi valutasime. OK, kuskil palatiavarustes nuttis keegi päris kõvasti, aga temaga ma enne suhelnud polnud. Kesköö paiku viidi see naine sünnitusosakonda ja mina palusin paratsetamooli, kuna valud olid juba sellised, et magada enam ei saanud. Valuvaigistist oli nii palju kasu, et sain kuus minutit magada enne, kui valu üles ajas, siis vajusin jälle kuueks minutiks ära jne jne
Kell neli hommikul ärkasin mingi segaduse peale palatis ja tuli välja, et Mandy pakkis oma asju (õigemini tegid seda ämmaemandad tema juhatusel), kuna tema sünnitus oli niikaugel, et oli aeg ta teise palatisse üle viia. Mehh! Niipalju siis minu lootusest, et enne teda oma lapse kätte saan.
:) Sa oled endiselt osav kirjutaja :)
VastaKustutaJa jään ootama järjejutu järgmist osa :)