Elu Emilyga

Kolmas osa järjejutust on pooleli, aga tahtsin siia kiiresti kribada selgituse, miks sellega nii kaua aega läheb. Lühidalt võib selles 100% Emilyt süüdistada. Ta on enamasti valmis vaikselt ennast mõnda aega lõbustama, kui ma internetti kasutan, aga niipea kui ma www.blogger.com sisse trükin, et tema sünnilugu kirjutama hakata, läheb kisa lahti. Peaaegu nagu ta ei tahaks, et ma kellelegi seda räägiks.

Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega imik ära võtab. Terve päeva... ja siis öö veel takkapihta. Mäletan, et kui rase olin, siis küsisin emalt, mida need naised päev läbi teevad, kes väidavad, et isegi duši alla ei jõua. Noh, sellise ülbuse eest sai mind karistatud. Esimesel paaril nädalal tundsin end tõeliselt võidukana kui enne keskpäeva hambad pestud sain. Seegi õnnestus enamasti ainult sellepärast, et Steve oli kodus ja tegeles Emilyga mõnda aega. Ja kui keegi mulle praegu esitaks küsimuse, et mida sa siis pool päeva tegid, ei oskaks ma isegi vastata. Ainuke milles ma kindel olen, on see, et enne lapsesaamist suutsin ma vabad päevad palju sisutumalt ära kulutada. Kas istusin pool päeva internetis, mängisin arvutimänge, vahtisin telekat... OK, telekat vaatan praegu vist isegi rohkem, aga enamik sellest toimub Emily söötmise ajal, nii et see ju ei loe.

Eks ma sellega suurema osa ajast tegelengi. Praegune elu käib järgmise valemi järgi: vaheta mähe, toida Emilyt, lõbusta Emilyt, pane Emily pikali ja looda, et ta magama jääb. Võta kisendav Emily ta moses basket'ist (kas sellele on eestikeelne vaste?) välja, rahusta ta maha ja pane uuesti pikali lootuses, et ta magama jääb. Kui Emily magab, siis pane laadung pesu masinasse, lao nõudepesumasin täis ja, kui eriti hästi läheb, käi ka duši all ära. Siis vaheta Emily mähe ära, toida teda ja... Niimoodi, kuni Steve õhtul koju tuleb ja natuke Emilyt hoiab ning seega mulle pisut vaba aega annab.

Olgu, eelnev on pisut üledramatiseeritud, kuna ilmselgelt õnnestub mul aeg ajalt ikka arvutit kasutada ja seega ei saa olukord ju nii kohutav olla. Tuleb muidugi tunnistada, et tänast pesulaadungit ma veel masinasse pannud pole ja mustad nõud on ka köögis laiali, nii et ju sealt on see aeg siis näpistatud. Ja eks olukord on pisut kergemaks ka läinud nüüd kui Emily on natuke vanemaks saanud. Ta suudab rohkem asjadele keskenduda ja seega ennast pisut ise lõbustada - kas oma mängumatil, kõikuvas toolis või Margitilt saadud lehma üksisilmi vaadates. (Margit: väga hea idee oli Emilyle mustavalgekirju lehm kinkida. Paarinädalasele imikule on need ainukesed värvid, mis ta näeb ja Emily on lehma jalgade vaatamisega ennast mitme väärtusliku minuti jagu lõbustanud). Siinkohas ühtlasi ka suured tänuavaldused kõigile, kes meile kingitusi on teinud. Margiti lehma ma juba kiitsin, Edelt saadud riided peavad veel natuke ootama, aga teki peal vehib Emily suure mõnuga, emalt ja vanaemalt saadud raha on kulunud mängumati ja raamatute peale. Kuna Emilyl pole praegu veel õrna aimugi, mida ma talle loen, siis olen momendil Terry Pratchettit läbi töötamas. Aru ta sellest muidugi ei saa, aga kui ma tegelastele naljakaid hääli teen, ajab see teda vahel naerma. Ainult kahju, et enamik mu raamatutest ingliskeelsed on; kui detsembris Eestisse tulen, siis varun kindlasti eestikeelseid raamatuid, mida lapsele lugeda.

Selline mu elu praegusel hetkel on ja ei kujuta ettegi, kui kiireks läheb siis kui Emily liikuma hakkab. Praegusel hetkel on ta parim saavutus siiski vaid kohapeal siputamine, mis tähendab, et kui ma ta kuhugi pisukeseks ajaks jätan, on lootust et ma ta sealtsamast hiljem ka leian. Võimalik, et karjumisest on ta näost peetpunaseks läinud, aga vähemalt on ta asukoht fikseeritud ja ma ei avasta teda kuskilt tolmurulli närimast. Kui see aeg saabub, pean vist tolmu imemise ka oma igapäevasesse graafikusse mahutama.