Emily sünnilugu (4)

Nüüd olen oma kirjutamisega pühapäevani jõudnud - päevani, kus lõpuks ometi midagi toimuma hakkas.

Hommik oli üsna tavaline - monitoride külge, kus selgus, et midagi muutunud pole. Siis hommikust sööma, et teada saada, mitu naist öö jooksul sünnitama on viidud ja mitu oma lapse kätte saanud. Järjekordne jutuajamine ämmaemandaga, kes jälle lubas, et mind kindlasti täna ette võetakse ja loodetavasti enne lõunat. Sellel järgnes jalutuskäik parkimisplatsil ning siis palatisse tagasi järjekordsele südametöö mõõtmisele ja diskussioonile ämmaemandaga. Tolleks hetkeks oli mul haiglasolekust üsna kõrini ja seega ähvardasin, et lähen koju kui mind pühapäeva õhtuks pole sünnituspalatisse viidud.

Kui ämmaemand kuulis, et ma reede hommikust alates oodanud olen, vandus ta mulle, et pühapäeva õhtuks viiakse mind kindlasti sünnituspalatisse.

Selle aja peale oli lõuna kätte saabunud ja kuna mul polnud mingit tuju maitsetut haiglatoitu süüa, siis otsustasime reegleid rikkuda ja haigla territooriumilt põgeneda. Autosse ronides tundsin ennast tõelise mässajana ja maanteele jõudes oli kergendus kirjeldamatu. Mitte et me oma paaritunnise haiglapõgenike staatusega midagi põnevat ette oleks võtnud. Sõitsime lähimasse aianduskeskusesse, et seal lõunat süüa ja aiataimede vahel väga aeglaselt ringi tuiata. Veelgi aeglustas mind see, et valud olid pisut tugevamaks muutunud, aga kuna nad ikka väga ebakorrapärased olid, siis erilist lootust loomulikuks sünnituseks mul ei tekkinud.

Haiglasse tagasi jõudes oli ämmaemandal meile rõõmusõnum - kell 4 viiakse mind üle sünnituspalatisse. Keksisin natuke aega rõõmust ringi ja asusin siis oma asju pakkima - OK, tegelikult juhendasin Steve-i, kui tema asju pakkis.

Varsti pärast kella nelja tuligi uus ämmaemand, kes meid sünnituspalatisse juhatas ja soovitas meil olemise migavaks teha. Siis ühendas ta mu järjekordselt monitoride külge ja ütles, et kui lapsega kõik korras on, avab ta mu veed. Hoiatasin teda, et ultraheli kohaselt on mul üleliia palju lootevedelikku ja ta lubas oma tuukrikostüümi selga panna.

Tunnikese pärast saabus ta tagasi, otsustas, et lapsega on enam-vähem kõik korras ja torkas veekoti katki. Tuleb tunnistada, et pärast kolmepäevast ootamist, valmistas see täieliku pettumuse - ei mingit kohest valude algust, isegi veekohin puudus täiesti. Ämmaemand soovitas meil jalutama minna, et sellega ehk sünnitust esile kutsuda, ütles, et olge õhtusöögiks tagasi (sünnitusosakonnas õnnestus isegi Steve'il süüa saada) ja hoiatas, et kui sünnitus selleks ajaks peale pole hakanud (väga tõenäoline!), siis pannakse mind tilgutite alla, et kindlalt tuhud esile kutsuda.

Seda siis tegimegi - tuiasime järjekordselt parklas, saatsin emale sõnumi, et talle sündmustest teada anda, sõime palatis õhtust ja, kuna tuhud polnud ämmaemanda arvates piisavalt progresseerunud, siis ühendati mind tilguti külge. See tähendas muidugi ka seda, et nad pidid lapse südametegevust pidevalt jälgima ja seega olin enam-vähem voodi külge aheldatud. Ämmaemand ütles, et ta peab kahe palati vahet jooksma, aga tutvustas meile samas ka ämmaemandaõpilast, kes pidevalt meie juures olema pidi. Temaga vedas meil tegelikult hästi, kuna erinevalt enamikest, oli meile sattunud õpilane varastes neljakümndendates ja seega üsna enesekindel. Michelle rääkis mulle hiljem, et teda valvama pandud õpilane oli noor ja ütles pidevalt "oi, ma ei tea, kas nii peab juhtuma" ja muud sellist, mis just erilist usaldust ei ärata.

Nüüd algab jutus see periood, millest kirjutamist pidevalt edasi lükkasin. Mitte sellepärast, et midagi eriti koledat oleks juhtunud (kuigi mõne inimese arvates lahterdub minu kogemus vist üsnagi negatiivsete kilda), aga pigem sellepärast, et mälestused tollest õhtust ja ööst on üsnagi hägused.

Kui tilguti lõpuks mõjuma hakkas ja valud üsna tugevaks muutusid, tutvustati mind naerugaasile. Esimesed paar katset selle abil kergendust leida lõppesid sellega, et ma kogu vähese toidu, mis ära olin suutnud süüa, oma organismist eemaldasin. Alles siis kui ämmaemandaõpilane meenutas, et rahulikult suu kaudu sisse - nina kaudu välja tuleb hingata, sain sellest gaasist kasu ka. Või noh, tegelikult pole ma kindel kuivõrd valuvaigistav mõju sellel gaasil on - kahtlustan, et peamine kasu, mis tast sain, oli see, et tuhude ajal millelegi muule keskendusin. Üllatavalt keeruline oli rahulikult sisse-välja hingata ja mitte hingeldama hakata. Ei tea, kas see oli gaasist või närvidest ja magamatusest, aga õige varsti hakkas mulle tunduma, et tuhude vahel jäin ma kohe tukkuma. Peamine mälestus kogu sellest avanemisprotsessist ongi see, et ärkan uimast, kuna valud suurenevad, üritan naerugaasitoru hammaste vahele saada (tihti esimesel katsel tagurpidi), keskendun hingamisele ja kui valud taanduvad, siis gaasitoru Steve'ile tagasi ja vajun järjekordselt uima kuni järgmise tuhuni. Steve jutles ämmakaõpilasega, pakkus mulle vett ja gaasitoru ning vahetas muusikat. Minul polnud sooja ega külma sellest, mis hääled palatis kostavad, kuigi enne sünnitust tundus nii oluline, et muusika kindlasti olemas oleks. Oh püha lihtsameelsust!

Kella seitsme paiku mõõdeti avanemist, öeldi, et olen tublilt 4-5 cm jõudnud, aga et nad peavad siiski tilguti doosi suurendama. OK! Vahe oli märgatav. Mulle tundus, et valud tulid üksteise otsa ja pausi ei olnud enam üldse. Mingil hetkel mõtlesin, et pole mõtet ennast nii piinata ja palusin petidiini (pethidine inglisekeelsena) süsti. See tehti ära ja võin ausalt öelda, et minu meelest sellel mingit valuvaigistavat mõju küll polnud. Siit tulebki sünnitanud naise filosoofiline küsimus: kas valu on ikka valu kui sellest praktiliselt mälestus puudub? Nimelt on üheks petidiini kõrvalmõjuks mälukaotus toimeaja jooksul. Seega on minu mälu selle perioodi suhtes veelgi auklikum kui muidu, aga kuna kõik mälestused on siiski valudega seotud, siis olen selle süsti valuvaigistavate omaduste suhtes kahtleval seisukohal.

Mingil ajahetkel läks Steve endale süüa hankima ja ainuke kohvikuvõileib oli karrikanaga. Kuna karrilõhn mind terve raseduse iiveldama ajas, siis sõi ta seda ukse taga. Mul puudub aga igasugune mälestus sellest, et ta üldse toast lahkunud oleks. Mäletan, et kui mul kell seitse avatust mõõdeti ja öeldi, et kell 11 mõõdetakse jälle, tundsin täielikku õudust, et nad jätavad mu neljaks tunniks valudesst ja isegi ei maini, et laps võiks selleks ajaks sündinud olla. Järgmine selgem mälestus on sellest, kuidas ämmaemand avatust mõõdab ja kella vaadates selgus, et oli 23:45. Avatus oli 7 cm, nii et kiiret polnud kuhugi. Kuna see tempo endiselt liiga aeglane oli, suurendati tilgutite kontsentratsiooni veelgi.

Kunagi öö jooksul pandi mu käelabale ka tilguti, kuna ma ei suutnud ise tilkagi vett juua ilma iiveldamata. Kesköö paiku pidi Steve millalgi ära käima, et uus parkimispilet osta. Nimelt on haiglas geniaalne süsteem, kus parkimiseks ostad 24h pileti, mis keskööl kehtivuse kaotab. Ja kuna lastel on enamasti kombeks öösel sündida, siis teadsid kõik meile rääkida, kuidas mõni nende tuttavatest trahvi sai, kuna piisavalt kärmelt pale keskööd uut piletit ostmas polnud. Meie trahvi ei saanud.

Mingil hetkel olin ma ilmselt teise petidiini süsti ka küsinud, kuna hilisemal vaatlusel avastasin puusadelt kaks sinikat. Ka sellest mu mälestused absoluutselt puuduvad.

Kella 3 paiku öösel tuli ämmaemand tagasi ja - oo rõõmusõnumit - avatus ikka 7 cm. Viimase paari tuni piinadest polnud absoluutselt mingit kasu olnud. Sellele lisandus veel mure lapse südametoonide pärast, kuna iga tuhu ajal langes ta pulss oluliselt ja ei tõusnud pärast korralikult tagasi. Seega kutsuti palatisse veel terve pesakond arste, kes vaese lapse pead torkisid, et sealt pisut verd saada ja selle hapnikusisaldust kontrollida. Näitudega oli kõik korras ja tilguti kontsentratsiooni tõsteti veelgi ning lubati kell seitse tagasi tulla, et laps vastu võtta.

Kolm tundi möödus totaalses uimas ja järgmiseks selgeks mälestuseks on see, kuidas järjekordselt lapselt verd võeti ja siis veel rohkem arste kohale kutsuti. Minu mälestuste järgi oli neid umbes tosin seal, kuigi Steve väidab, et "ainult" kuus oli neid.

Ilmselt toimus siis järjekordne arutlus arstide vahel, kuid mina vajusin tagasi oma uima ja ei mäleta sellest jällegi midagi. Tulin inimkonna hulka tagasi siis, kui mulle äärmiselt seksikaid sokke jalga vinnati. Üks arstidest seletas, et kuna lapse südametöö on ikka murettekitav ja minu avatus endiselt 7 cm, siis on parimaks lahenduseks keisrilõige. Mulle pisteti pihku paber, mis ütles, et kui ma peaks opilaual surema, siis ma Shrewsbury haiglat ei süüdista ja kui olin sellele alla kirjutanud, kärutati mind operatsioonisaali. Samal ajal olevat Steve mingisse kappi saadetud, et ta sealt endale sobivad üleriided välja valiks ja siis minuga opisaalis liituks.

Saalis pidin laua äärel kügelema kui epiduraali tehti ja see ajas küll naerma, kui anestesioloog ütles, et ära nüüd liiguta. Mul olid tolleks hetkeks valud vist ainult minutiliste vahedega, kuidas see mitteliigutamine välja peaks nägema?

Kuidagi see siiski õnnestus ja epiduraal tehti ära, kontrolliti, et ta ikka korralikult jalgade poole leviks ja südametegevust ei halvaks ning siis pandi sirm üles ha operatsioon hakkas pihta. Sirm oli seal selleks, et ei mina ega Steve näeks, mis teisel pool toimub. Mina ei näinud midagi, aga Steve on üsna pikk. Ta ütles, et vaatas kogu operatsiooni aja hoolega teisele poole, et mitte midagi näha.

Op iseenesest oli suhteliselt sündmustevaene ja kell 7:45 oli laps sündinud. Meilt küsiti, kas tahame teada, kas sündis poiss või tüdruk või soovime ise näha, kui on kindlaks tehtud, et temaga kõik korras. Palusin, et nad meile ütleksid ja kui öeldi, et tüdruk sündis, vaatasime Steve'iga üksteisele suu ammuli otsa. Ma olin nii kindel, et me poisi saame, et tüdruk oli tõeline šokk. Emily keerati rätikusse ja anti hetkeks Steve'ile hoida, siis puhastati ta ära ja anti meile tagasi.

Mind õmmeldi kinni ja veeretati kõrvalruumi, kus sain Emilyt hoida ning üritada teda rinnale saada. Steve uuris kui palju ta sünnikaal oli (4080g), et sõnumid laiali saata samal ajal kui mina Emilyt vaatasin ja arutasin, kuidas meil küll õnnestub teda elus hoida, kui ta ometi nii õrnakene on. Tollel hetkel tundus see kõik nii sürreaalne, et meil nüüd järsku laps on, kelle eest vastutavad oleme ja kellega kuidagi hakkama peame saama. Kui ilmnes, et tegemist oli haigla lärmakaima lapsega (seda väitsid ämmaemandad), kes und ei paistnud üldse vajavat, tundus, et ma ei saa lapsekasvatamisega vist iialgi hakkama. Aga olukord muutus paremaks kui koju saime ja nii mina kui Emily paremini magasime ning praeguseks on ta juba üle üheksa kuu vastu pidanud. Hakkab isegi tunduma, et võib-olla olen kunagi nõus veel ühe raseduse ja sünnitusprotsessi üle elama.