Baby-led weaning

Ei paista vist lootustki olevat, et ma Emily sünniloo lõpu kirja suudaks panna. Ikka mõtlen selle peale aeg-ajalt, aga kuidagi raske on sõnadesse panna teist. Osaliselt muidugi sellepärast, et minu mälestustest päris mitu tundi puudu on. Seni kuni ennast kogun, mõtlesin kirja panna midagi natuke teistsugust. Emily on praeguseks juba 8-kuuseks saanud ja seega oleme viimase paari kuu jooksul talle ka muud toitu peale rinnapiima tutvustama asunud. Perekool.ee foorumist (ma tean, parim infoallikas üldse!) olen aru saanud, et Eestis käib see uute toitude tutvustamine teisiti kui Inglismaal. Seega mõtlesin kirja panna baby-lead weaning'u põhitõed. See siis lähenemine, mida Suurbritannias praegu propageeritakse ja, nagu ma aru saan, on see ka lombi taha USAsse otsapidi jõudnud. Üritan selle kirjatüki samuti kaheosaliseks teha - esimeses tõlgin natuke Baby-led weaning'u raamatut ja teises, kui selle kirjutamiseni kunagi jõuan, kriban sellest, kuidas Emily sellega hakkama saab.

Ise otsustasin seda teed minna mitmel põhjusel. Esiteks, kuna Emily on noorim beebidegrupis, kellega me kohtumas käime, siis nägin teiste laste pealt, kui hästi BLW tegelikult toimib. Teiseks, minus tekitas see püreestamine ja planeerimine täielikku õudust. Tundus, et olin just rinnaga toitmise selgeks saanud ja tundsin ennast sellel alal kindlalt, kui juba oli aeg uus asi ära õppida. BLW tundus minu jaoks palju loogilisem lähenemine, mis oluliselt vähem planeerimist nõuab ja palju paindlikum on. Kolmandaks, Emily otsustas ohjad enda kätte võtta ja haaras ühel päeval mu taldrikust aurutatud porgandi ning kukkus seda järama. Tolleks hetkeks olin ülaltoodud raamatu läbi lugenud ja teooriaga juba enam-vähem kursis. Raamat ise kordab ennast päris palju (arvata võib, et autoritel oli keeruline 250 lehekülge kokku kirjutada sellel teemal) ja seega teen alljärgnevalt kokkuvõtte, mis loodetavasti midagi olulist kahe silma vahele ei jäta.

Mis on Baby-led weaning

Ideaalis peaks BLW käigus juhtuma järgnev:

• laps istub laua ääres koos ülejäänud perekonnaga ning liitub söömisega kui ta on selleks valmis


• teda innustatakse toitu uurima (seda pihku haarates) niipea, kui ta selleks valmis on. Pole vahet, kas ta midagi ära sööb või mitte


• toitu pakutakse tükkidena, mida beebi kergelt kätte võtta saab, mitte püreena


• laps toidab ennast algusest peale ise, keegi teine talle lusikaga toitu sisse ei kühvelda


• see, kui palju ta sööb, sõltub täiesti lapsest


• laps saab niipalju emapiima/asendajat kui ta vähegi tahab ja otsustab ise, millal selle koguseid vähendada.

Parimaks märgiks, et laps on valmis toitu proovima on võime seda ise haarata ja suhu panna. Selle võimaldamiseks peavad mõned teised oskused samuti arenenud olema. Nagu näiteks:

• võime toeta/vähese toega istuda


• võime asju haarata ja neid suhu pista


• närimisliigutused mänguasjade lutsutamisel

Jätan püreetoidu pakkumise miinused vahele, kuna selle kirjatüki eesmärgiks pole kedagi maha teha.

BLW eelisteks on (eriti helged plussküljed olen välja jätnud):

• ta on beebile nauditav, kuna kujuneb mänguliseks


• on looduslähedasem, kuna järgib lapse loomulikke instinkte


• õpetab lapsele erinevate toiduainete maitset, lõhna ja konsistentsi, mis peaks aitama kaasa tervete toitumisharjumuste tekkele


• õpetab lapsele ohutust, kuna toiduga katsetades õpib ta, millised tükid on alla neelamiseks sobiva suuruse ja konsistentsiga ning millised on ohtlikud


• õpetab lapsele, kuidas erineva konsistentsiga toitu haarata ja seega arendab nende käelist osavust


• õpetab perekonnaga koos sööma


• õpetab oma toitumisinstinkte jälgima. BLW järginud lapsed on võimelised paremini oma isu kontrollima ning neil pole kombeks oma kõhtu üleliia täis süüa


• õpetab erineva konsistentsiga asju sööma ning suhupandut paremini närima


• vähem sehkendamist lapsele eraldi toidu valmistamisega


• lapsega väljas söömine on oluliselt lihtsam

Puudusteks on:

• segadus ja tihe vajadus koristada


• lähedaste muretsemine (Oo õudust, ema!)

Kuidas BLW toimib

Kui lapse toitmisega alustada ei tea ta, et toidu suhu panemine ja allaneelamine ka nälga kustutab. Seega tasub alati hoolitseda selle eest, et lapsel kõht tühi poleks, kui söögiaeg käes. Algul paneb ta söögi suhu pigem uudishimust või lapsevanema tegevust matkides, mitte sellepärast, et ta näljane on. Esimese paari kuu jooksul on toit õppevahend mitte näljakustutaja. Kui talle pidevalt süüa pakkuda ning samal ajal hoolitseda, et rinnapiim/-asendaja käepärast oleks, siis lõpuks hakkab laps vabatahtlikult joodava piima hulka vähendama. See võib aga juhtuda erinevatel aegadel - mõned söövad korralikult kümnendaks elukuuks, teised söövad ka veel aastaseks saades väga väikseid koguseid. Mõlemad äärmused on normaalsed. Nagu ka teiste oskuste arengul, on söömise arengul omad variatsioonid.

Mure lämbumise pärast on tihe asjaolu, mis vanematele probleeme tekitab. Kui lapsel ise lubada endale söök suhu panna ja hoolitseda selle eest, et ta sirgelt istuks, pole lämbumine eriti tõenäoline. Vahel võib juhtuda, et laps hakkab köhima, aga selle pärast pole enamasti vaja muretseda. Peamiseks põhjuseks on see, et kuuekuustel lastel on okserefleks keele keskosas, mitte taga nagu täiskasvanutel. Seega, kui laps hakkab köhima ning toitu välja sülgama, on probleem enamasti liigsuures tükis, mis on keele peal, mitte aga kurgus. Kui seda on paar korda juhtunud õpib laps, et nii suuri tükke ei tasu alla neelata.

Kuidas alustada

Mingit erivarustust vaja ei ole, kuigi söötmistool, hulk hästikatvaid pudipõllesid ja hea pesumasin on soovitavad. Last võib sööta ka süles, aga alati tuleb silmas pidada, et ta sirgelt istuks, et toit talle kogemata kurku ei satuks. Samuti ei ole vaja järgida erilist graafikut - laps saab süüa siis, kui sa isegi sööd, hoolitseda tuleb ainult selle eest, et ta ei oleks näljane või väsinud. Võta arvesse, et algul ei ole lapse söögiisu võimalik ette ennustada. Ühel päeval võib ta süüa väga hästi ja teisel peaaegu mitte midagi.

Esimesed katsed võiks olla toiduga, mida laps hästi pihku haarata suudab. Kuuekuune laps haarab kõike terve peoga ja seega võiks pakutav toit vähemalt cm juppidena olla. Pane toiduvalik lapse ette ja luba tal endal valida, mida ja kuidas süüa. Arvata võib, et alguses maandub enamik sellest põrandal või sinu riietel. Pikapeale õpib laps aga paremini sööma. Võimalik on ka see, et ta ühel päeval pakutut ei soovi, kuid teisel päeval sööb sama toitu isukalt. Kui ta pakutavat toitu parajasti ei taha, ei ole vaja seda talle suruma hakata. Üks olulisi aspekte on see, et laps endale ise toidu suhu paneks, kuna see on kurkumineku seisukohalt turvalisem. Laps ise kontrollib, mis talle suhu läheb ja kui kaugele keele peale see pannakse.

Väga oluline on söömise ajal lapsel silm peal hoida. Räägi temaga toidust, mida ta sööb ja anna talle piisavalt aega, et söögiga tutvuda, aga ära jäta last kunagi üksi kui ta sööb.

Toit, mida pakkuda võiks olla mitmekülgne ning, kui vähegi võimalik, sama, mida ülejäänud perekond sööb. Vältima peaks lämbumisohtlikke toite nagu pähklid. Viinamarjad ja muud väiksed ümmargused puuviljad võiks enne lapsele pakkumist pooleks lõigata. Soolaseid toite tasuks võimaluse korral vältida, kuna paljudes toitudes on sool juba sees (nagu näiteks leivas või juustus) ja seega saab laps oma igapäevase soolakoguse selliseid tooteid tarbides kätte. Ka suhkruga toite pole lapsele tegelikult vaja pakkuda. Mune pole vaja vältida, kui hoolitseda, et nad kõvaks keedetud on, samas tasub vältida mett.

BLW kasutamine tähendab seda, et eriti enne kuuendat elukuud sellega alustada ei saa ja seega on paljud allergiaohud vähenenud. Kuuekuustel tervetel lastel peaks immuunsussüsteem piisavalt arenenud olema, et enamike allergeenidega hakkama saada. Samas, kui perekonnas allergiaid esineb, siis tasub allergeense toidu tutvustamisel lapsel silm peal hoida, et võimalikke allergianähte kiiresti märgata.

Head toidud, millega alustada on:
- aurutatud või keedetud köögiviljad nagu lillkapsas või brokkoli, porgand, pastinaak, maguskartul või kõrvits
- toored kurgitükid
- jämedad avokaadotükid
- kana- või lihatükid (ribadeks lõigatuna)
- puuviljad nagu õun, pirn, banaan (kas tervelt või tükkidena)
- kõvema juustu tükid (cheddar, emmental, eesti juust peaks ka sobima)
- röstsaia ribad
Võid teha ka
- lihapalle või kotlette
- kalapulki
- läätsekakukesi

Vedelamad toidud ei ole probleemiks, kuna lapsele võib alati toitu ka lusikal pakkuda. Vähese juhendamisega suudavad nad varsti lusika suhupanemise selgeks saada.

Minu hinnangul on sellega olulisem osa teooriast kaetud. Põhimõte on tegelikult ju äärmiselt lihtne: oota, kuni laps ise toidu vastu huvi tunneb ja seda suhu panna tahab. Hoolitse et ta suudaks seda ohutult teha. Paku lapsele (ja kogu perele) tervislikku ja mitmekesist sööki. Raamat räägib veel sellest, kuidas söögiriistu tutvustada ja kuidas hoolitseda, et laps piisavalt süüa saaks, kui ta vähem piima tarbima hakkab, aga selles tegelikult midagi üllatavat ei ole. Samuti on mitmeid soovitusi, kuidas pere toidulauda mitmekülgsemaks muuta, aga jällegi ei ole selles midagi uut, mida te miljon korda tervisliku toitumise artiklitest lugenud poleks.

Veelkorra rõhutan, et eelpool olev on kokkuvõte Gill Rapley Baby-led weaningu teooriast ja mitte minu isiklik filosoofia. Kui kellelgi küsimusi tekib mõne aspekti kohta, siis vastan hea meelega. Üritan varsti ka oma isikliku kogemuse kirja panna, kuigi oleme seda söömist Emilyle ainult paar kuud õpetanud.