Emily sünnilugu (1)

Hoiatus: kui oled naissoost ja mõte sünnitamisest ning sellega seotud probleemidest sinus õudust tekitab, siis ei tasu järgnevat teksti lugeda, kuna Emily sünd polnud just kõige lihtsamate killast. Kui oled meessoost, siis arvesta, et tegemist on sünnilooga ja seega võib olla juttu asjadest, millest sa parema meelega midagi ei teaks.

Märkus: kuigi ma viitan järgnevas tekstis Emily'le, polnud mul tegelikkuses vähimatki aimu, et meile tüdruk sünnib. Pigem ootasin poissi ja kui arst lõpuks ütles, et tegemist on tüdrukuga, oli nii minu kui Steve'i üllatus päris suur.

***

Emily oleks pidanud sündima 23 juulil. Mina ootasin, et ta veel varemgi sünniks, kuna ta tundus suur laps olevat. Seega läksin 38nda nädala ämmaemanda vastuvõtule lootuses, et nad ütlevad: see laps on varsti tulemas. Seda aga ei juhtunud. Ämmaemand mõõtis hoopis emakapõhja korgust, märkis selle graafikusse ja teatas, et laps on nüüd oletatavasti üle 4,5 kilo. See on Inglismaal aga maagiline piir, kust alates kõik keerulisemaks muutub. Nimelt lootsin ma Telfordi haiglas sünnitada, kuna seal on paremad ruumid ja olemine oluliselt hubasem kui Shrewsbury's. Samas pole seal aga arstlikku kontrolli, sünnitamine käib ainult ämmaemandate silma all ja seega, kui sünnitusel mingeid probleeme on, viiakse vaene sünnitaja kiirabiga Shrewsbury'sse niikuinii.

See eelnev on vajalik selgitamaks, miks ämmaemand ütles, et üle 4,5 kilose oodatava kaaluga lapsed sünniks igal juhul Shrewsburys. Mulle vastu tulles saatis ta mu ultrahelisse, et uurida, kui suur see laps siis tegelikult on ja selle põhjal otsustada, millises haiglas ma sünnitada saan.

Kummalisel kombel ei saanud nad mulle ultraheli aega enne 27ndat juulit. See tähendas, et olin tolleks hetkeks juba üle aja kandnud ja seega lootsin vaikselt, et laps mul käes. Nii muidugi ei juhtunud ja 27ndal olime Steve'iga Shrewsbury's ultraheli ooteruumis. Halvatujuline ultrahelitehnik vaatas mind korra ja avaldas imestust, et mind nende juurde saadeti, kuna "ämmaemandad peaks ju teadma, et pärast 40ndat nädalat on lapsel liiga kitsas, et tema suurust usaldusväärselt mõõta saaks". Meie õlakehituste peale soostus ta siiski protseduuri läbi viima ja vähemalt last ümbritseva lootevee hulka mõõtma.

Tulemusi ta meile loomulikult ei avaldanud ja ütles ainult, et ämmaemand selgitab neid meile. Õnneks pidin sealsamas haiglas oma 41. nädala ämmaemanda visiidi ka tegema - muidu oleks veel ei tea kui kaua oodanud, et tulemusi teada saada. Seega, pärast järjekordset ooteruumis istumist olimegi järjekordses arstikabinetis ja järjekordne inimene luges mu rasedusraamatut.

Pärast kõige tavapärase mõõtmist ja graafikusse märkimist asus ta neid looteveekoguse tulemusi uurima. Lõpuks ometi selgus, et vee kogus on just normaalsuse ülempiiril ja seega leidis ämmaemand, et peaks konsultandiga vestlema. Nii jäeti meid jälle ootama ja muretsema.

Mõne aja pärast saabus ämmaemand tagasi ja ütles, et konsultanti see vee kogus muretsema ei pannud, küll aga leidis ta, et lapse suurus on piisav põhjus, et mind niipea kui võimalik sünnituse esilekutsumisele saata. Kahjuks ei olnud mind enne reedet võimalik haiglasse sisse võtta ja seega säilis minus siiski lootus, et ehk hakkab sünnitus loomulikul teel pihta. Kui aga küsisin, et kas võiksin sellisel juhul Telfordi haiglasse minna, vastas ämmaemand, et seda ei tasu mul teha. Konsultant olevat öelnud, et kui oodatav laps on üle 4,5 kilo, siis pole lootustki ainult ämmaemandate hoole all sünnitada, vaid mind määratakse automaatselt konsultandi hoole alla. Seega - ei mingit hubast õhkkonda, ei mingit vesisünnitust. Selle asemel saan suurema osa sünnitusest selili (või parimal juhul istudes) veeta, kuna lapse südametegevust tuleb pidevalt jälgida. Sellise masendava uudisega saadeti mind koju, kuid vähemalt tundus üsna kindel, et hiljemalt laupäevaks on mul ka laps käes.