Elu Emilyga

Kolmas osa järjejutust on pooleli, aga tahtsin siia kiiresti kribada selgituse, miks sellega nii kaua aega läheb. Lühidalt võib selles 100% Emilyt süüdistada. Ta on enamasti valmis vaikselt ennast mõnda aega lõbustama, kui ma internetti kasutan, aga niipea kui ma www.blogger.com sisse trükin, et tema sünnilugu kirjutama hakata, läheb kisa lahti. Peaaegu nagu ta ei tahaks, et ma kellelegi seda räägiks.

Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega imik ära võtab. Terve päeva... ja siis öö veel takkapihta. Mäletan, et kui rase olin, siis küsisin emalt, mida need naised päev läbi teevad, kes väidavad, et isegi duši alla ei jõua. Noh, sellise ülbuse eest sai mind karistatud. Esimesel paaril nädalal tundsin end tõeliselt võidukana kui enne keskpäeva hambad pestud sain. Seegi õnnestus enamasti ainult sellepärast, et Steve oli kodus ja tegeles Emilyga mõnda aega. Ja kui keegi mulle praegu esitaks küsimuse, et mida sa siis pool päeva tegid, ei oskaks ma isegi vastata. Ainuke milles ma kindel olen, on see, et enne lapsesaamist suutsin ma vabad päevad palju sisutumalt ära kulutada. Kas istusin pool päeva internetis, mängisin arvutimänge, vahtisin telekat... OK, telekat vaatan praegu vist isegi rohkem, aga enamik sellest toimub Emily söötmise ajal, nii et see ju ei loe.

Eks ma sellega suurema osa ajast tegelengi. Praegune elu käib järgmise valemi järgi: vaheta mähe, toida Emilyt, lõbusta Emilyt, pane Emily pikali ja looda, et ta magama jääb. Võta kisendav Emily ta moses basket'ist (kas sellele on eestikeelne vaste?) välja, rahusta ta maha ja pane uuesti pikali lootuses, et ta magama jääb. Kui Emily magab, siis pane laadung pesu masinasse, lao nõudepesumasin täis ja, kui eriti hästi läheb, käi ka duši all ära. Siis vaheta Emily mähe ära, toida teda ja... Niimoodi, kuni Steve õhtul koju tuleb ja natuke Emilyt hoiab ning seega mulle pisut vaba aega annab.

Olgu, eelnev on pisut üledramatiseeritud, kuna ilmselgelt õnnestub mul aeg ajalt ikka arvutit kasutada ja seega ei saa olukord ju nii kohutav olla. Tuleb muidugi tunnistada, et tänast pesulaadungit ma veel masinasse pannud pole ja mustad nõud on ka köögis laiali, nii et ju sealt on see aeg siis näpistatud. Ja eks olukord on pisut kergemaks ka läinud nüüd kui Emily on natuke vanemaks saanud. Ta suudab rohkem asjadele keskenduda ja seega ennast pisut ise lõbustada - kas oma mängumatil, kõikuvas toolis või Margitilt saadud lehma üksisilmi vaadates. (Margit: väga hea idee oli Emilyle mustavalgekirju lehm kinkida. Paarinädalasele imikule on need ainukesed värvid, mis ta näeb ja Emily on lehma jalgade vaatamisega ennast mitme väärtusliku minuti jagu lõbustanud). Siinkohas ühtlasi ka suured tänuavaldused kõigile, kes meile kingitusi on teinud. Margiti lehma ma juba kiitsin, Edelt saadud riided peavad veel natuke ootama, aga teki peal vehib Emily suure mõnuga, emalt ja vanaemalt saadud raha on kulunud mängumati ja raamatute peale. Kuna Emilyl pole praegu veel õrna aimugi, mida ma talle loen, siis olen momendil Terry Pratchettit läbi töötamas. Aru ta sellest muidugi ei saa, aga kui ma tegelastele naljakaid hääli teen, ajab see teda vahel naerma. Ainult kahju, et enamik mu raamatutest ingliskeelsed on; kui detsembris Eestisse tulen, siis varun kindlasti eestikeelseid raamatuid, mida lapsele lugeda.

Selline mu elu praegusel hetkel on ja ei kujuta ettegi, kui kiireks läheb siis kui Emily liikuma hakkab. Praegusel hetkel on ta parim saavutus siiski vaid kohapeal siputamine, mis tähendab, et kui ma ta kuhugi pisukeseks ajaks jätan, on lootust et ma ta sealtsamast hiljem ka leian. Võimalik, et karjumisest on ta näost peetpunaseks läinud, aga vähemalt on ta asukoht fikseeritud ja ma ei avasta teda kuskilt tolmurulli närimast. Kui see aeg saabub, pean vist tolmu imemise ka oma igapäevasesse graafikusse mahutama.

Emily sünnilugu (3)

Hommikuse lähivaatuse ajal selgus, et öisest mittemagamisest ja valutamisest oli natuke kasu ka ja ma olin valmis sünnitusosakonda minema, et seal siis looteveed avataks ning seega loodetavasti sünnitustegevus korralikult algaks. Samas teatati mulle ka halb uudis - sünnitusosakond on momendil väga ülekoormatud ja nii ei saa nad mind praegu sisse võtta. Loodetavasti peaks aga kella kümneks olukord lahenema. Seega otsustasin Steve'ile mitte helistada, kuna külastusajaks, mis samuti kell kümme algas, on ta nagunii haiglas.

Selle asemel läksin hommikust sööma ja seal sain aru, et võrreldes teiste rasedatega, kes haiglas sees olid, on mul ikka väga vedanud. Nimelt oli seal naisi, kellel oli preeklampsia, kelle ainevahetus oli nii metsas, et terve keha üles paistetas, kes tilgutite all olid ainult sellepärast, et suudaks natukegi vedelikku omastada enne, kui see välja oksendatud saab jne jne. Üldiselt oli minul ikka päris kergelt läinud ja seega nagu eriti viriseda ei saanud, kuigi pani mõtlema, et kas mind ikka on vaja haiglas hoida, kui kõik suhteliselt korras on.

Pärast hommikusööki pandi mind järjekordselt monitoride külge, et emaka kokkutõmbeid ja lapse südametööd mõõta ning sai selgeks (mida juba ise olin märganud), et tuhud on väiksemaks jäänud ja pole enam sugugi nii korrapärased. Selle asemel aga avastati uus probleem - Emily südametöö aeglustus iga kokkutõmbe ajal. Nagu ma ämmaemanda kommentaaridest aru sain, on see küll normaalne sünnituse käigus, kui sama asi aga juba enne korrapäraste tuhude algust tekib, siis on arvata, et nabanöör on ümber lapse kaela. Ta jätkas küll kohe mind rahustades, et see on normaalne nähe, kuid läks siiski arstiga rääkima öeldes, et on hea, kui sünnitustiim sellist asja ette teab. Selleks ajaks kui Steve kohale jõudis, oli ämmaemand tagasi uudisega, et arsti need näitajad muretsema ei pannud, küll aga on sünnitusosakonnas endiselt äärmiselt kiire ja seega enne lõunat mind sinna ei viida. Niisiis otsustasime järgmise jalutuskäigu kasuks ja tegime parkimisplatsidele järjekordse ringi peale.

Keskpäeva paiku olime palatis tagasi ja meile teatati, et momendil mind veel edasi ei viida, aga iga hetk on loota, et olukord muutub ja seega soovitati Steve'il mitte väga kaugele minna. Ämmaemand ütles, et kahjuks peab Steve külastusaegade väliselt palatist lahkuma, aga et me võime sellel ajal haigla restorani (loe: sööklasse) minna ja seal lõunat süüa ning kui me tagasi oleme, viiakse meid kindlasti sünnitusosakonda.

Eelnevalt olen unustanud selgitada, miks Steve (ega teised partnerid) külastusaegade vahepeal palatis olla ei tohi. Nimelt on tegemist haiglasiseste turvanõuetega - söögiajad on paigutatud külastusaegade vahele ja nende jooksul võib tekkida olukord, et vastsed emad on oma lastest eemal. See aga jätab lapseröövlitele võimaluse mõni imik pihta panna. Niisiis on vaja kõik mitte parajasti sünnitavad/sünnitanud inimesed selleks ajaks haiglast eemaldada, et lapseröövi ohtu minimeerida. Sellega seoses oleks huvitav teada, mitu last terves Suurbritannias säärastel tingimustel on röövitud, et neid turvameetmeid vajalikuks peetakse.

Lõunal liikusime aeglaselt restorani poole, sõime seal (mina küll mitte eriti palju, kuna valud käisid ikka veel aeg ajalt), läksime palatisse tagasi, kus meile teatati, et minu jaoks pole sünnitusosakonnas ikka veel ruumi, aga hiljemalt kella nelja paiku peaks saama, kui teistel ümbruskonna sünnitajatel rohkem hädaolukordi ei teki. Seega läksime järjekordsele parkimisplatsi tuurile, et palatist natukesekski välja saada. Imetlesime helikopteri maandumist ja õhkutõusu, tegime slaalomit pargitud autode vahel ja suundusime kella neljaks palati poole tagasi. Kui sünnitusosakonnale lähemale jõudsime, vajus süda saapasäärde - ukse ees seisis kiirabi, kust ühte rasedat parajasti välja aidati ja selle kõrval oli auto, kust samuti rase naine välja ronis. Minu lootusele laupäeval sünnitusosakonda saada oli ilmselgelt kriips peale tõmmatud. Ja nii oligi - palatis ämmaemandale küsimusi esitades selgus, et sünnitusosakonnas on ikka veel äärmiselt kiire ja on ebatõenäoline, et ma täna sinna saaks.

Sõin ära järjekordse maitsetu õhtusöögi ja avastasin, et palatisse on ilmunud tuttav nägu - Michelle, kellega ma imetamisloengutel kohtusin. Tema tähtaeg oli küll alles augustis, aga kuna tal olevat öösel veed ära tulnud, siis oli ta haiglasse kamandatud. Ei saanud temaga kaua lobiseda, kuna meid mõlemaid oli vaja jälle selle neetud masina külge ühendada. Ämmaemandad olid ikka veel mures Emily südametöö pärast, aga mulle sai see vähemalt pooletunnine paigalistumine selleks ajaks üsna vastumeelseks. Seekord oli mul aga võimalik ennast lõbustada uute palatinaabrite jutuajamiste pealtkuulamisega.

Minu kõrvalvoodisse oli ilmunud naine oma abikaasaga. Viimane seletas igale mööduvale ämmaemandale valjusti, kuidas tema peab pidevalt oma naise kõrval olema, sest see on bulgaarlane ja tal on keeleoskusega probleeme. Alguses tundsin naisele isegi kaasa, kuna kujutasin ette, et umbkeelsena on ilmselt päris keeruline võõras riigis sünnitada. Varsti aga sai selgeks, et kuigi tal oli üsna tugev aktsent, ei vajanud ta ämmaemandatega suhtlemiseks oma abikaasa kohalolekut, kuna viimane sugugi bulgaaria keelt ei osanud. Tema abi seisnes kõva häälega ja aeglaselt ämmaemanda küsimuste ülekordamises, kuigi oli üsna selge, et naine sai küsimusest ka esimesel korral aru. Sellest hoolimata kukkus too naine iga kord eriti kõva häälega halama, kui ämmaemandad julgesid mainida, et abikaasa ööseks palatisse jääda ei saa. Minu kaastunne vähenes veelgi, kui selgus, et tegemist on tolle naise teise lapsega.

Steve saabus õhtuse külastuse ajaks. Kuna nüüd oli ka üsna selge, et sünnituspalatisse mind enam ei saadeta, otsustasime, et haigla parklaga oleme põhjalikult tutvunud ja aeg on oma jalutuskäik uutele jahimaadele suunata. Seega kooserdasime kaugemale ja kõndisime ringi elamurajoonis, mis haigla taha oli kerkinud. Mitte et seal midagi põnevat oleks olnud, aga vähemalt ei pidanud lugematut arvu parkimiskohti vaatama. Selle jalutuskäigu jooksul lobisesin natuke ka Marko ja emaga, kuigi mul polnud neile mingeid uudiseid. Tegelikult hakkas mulle tunduma, et sünnitamiseni ei jõua ma iialgi.

Palatisse tagasi jõudes veetsin traditsioonilise tunnikese masina küljes, rääkisin natuke Michelle'iga ja asusin ennast unele sättima lootuses, et kuna mu valud enam eriti hullud pole, siis saan vähemalt natuke magada. Siis aga tabas meie palatit katastroof - naine, kes minu vastasvoodisse saabunud oli, jäi magama. Ja tema kurgust väljusid kõige kohutavamad norsked, mida kunagi kuulnud olin. Kartsin tõsimeeli, et laest hakkab varsti krohvi kukkuma. Sellele lisandus teisest palatist kostev lapsenutt (kuigi see mind ärkvel küll poleks hoidnud) ja bulgaarlanna soigumine, nii et magamislootus kadus täielikult. Mingil hetkel tulid küll ämmaemandad ja ajasid bulgaarlanna protestiva abikaasa palatist välja soovitades tal ennast ooteruumis sisse seada. Huvitaval kombel otsustas bulgaarlanna temaga kaasa minna ja rohkem ma teda ei näinud. OK, valetan - järgmisel päeval nägin neid mõlemat varjualuses suitsetavat. Norskamine seevastu muutus veelgi valjemaks ja nii veetsin palatis järjekordse unetu öö.

Siinkohal pean vabandama, et olen suhteliselt sisutu päeva nii detailselt kirja pannud. Oleks ju saanud hoopis lühemalt sama asja edasi anda - Laupäev: sünnitusosakond endiselt täis, minul äärmiselt igav. Teised rasedad hakkavad närvidele käima. Peamine põhjus selliseks põhjalikkuseks on see, et tahan neid detaile mäletada. Kui kunagi teise lapse peaks saama ja mind jälle sünnituse esilekutsumisega ähvardatakse, siis tean täpselt, mis mind ees ootab ja suudan ehk vahendeid leida (erapalat, või vähemalt kõrvatropid), et haiglasolekut vähem piinarikkaks muuta.

Emily sünnilugu (2)

Möödus kaks päeva, mille jooksul ma pidavalt lootsin, et sünnitus loomulikul teel peale hakkaks. Märkasin iga valu (neid olu selles rasedusstaadiumis ikka hulgi) ja mõtlesin "kas see on algus? Kas nüüd on lootust?". Katsetasin kõiki vanarahvatarkusi ja seega võin täie veendumusega öelda, et need toimivad ainult siis, kui laps on ise valmis sündima. Ükskõik, millise hulga ananassi ma ära sõin või mitu tšillikauna meie õhtusööki panin, sünnitust nad esile ei kutsunud.

Õnneks olid Steve'i vanemad selleks ajaks kohale jõudnud ja nii oli mul midagi muud teha, kui kodus istuda ja haiglassemineku peale mõelda. Nad käisid meil külas, käisime nendega söömas ja veetsime üldiselt päris meeldivalt aega, kui välja arvata pidev tiksumine mu alateadvuses, mis reede hommikuni minuteid luges.

Neljapäeva öösel ma muidugi eriti hästi ei maganud ja hommikul kella kuueks oli selge, et loomulikul teel mu sünnitus ilmselt ei alga. Vaatasin tuhandendat korda oma haiglakoti sisus üle, pakkisin selle viiesajandat korda ringi ja sõit Shrewsbury'sse läks lahti.

Kohale jõudes kadus igasugune lootus, et sünnitus ka reedel pihta hakkaks. Kõigepealt istusime ooteruumis pool tundi, siis saabus lõpuks ämmaemand, kes mulle voodikoha kaheksases palatis kätte näitas ja seletas, et mind pannakse alustuseks monitori külge, et lapse südametegevust jälgida; kui sellega kõik korras on, siis paigaldatakse geel, lastakse sellel tunnike mõjuda (mina sellel ajal voodist tõusta ei tohi), siis kontrollitakse jälle lapse südametegevust ja kui sellega kõik korras on, võin lõpuks ometi püsti tõusta. Mitte et ma isegi siis väga kaugele minna võiks.

Ämmaemand soovitas jalutuskäiku ja mainis, et enamik naisi läheb fuajeesse. Kuna see on raseda aeglasel taaruval sammul umbes kahe minuti kaugusel, siis eriliseks jalutuskäiguks seda just nimetada ei saa.

Selle aja peale, kui geel paigaldatud sai, oli külastusaeg ammu läbi ja Steve löödi seega palatist välja ning öeldi, et kell kuus võib ta tagasi tulla. Esialgu mul väga igav ei olnudki. Sõin ära maitsetu haiglalõuna, vestlesin palatikaaslastega ja märkasin, et mingid väikesed valud on isegi peale hakanud. Midagi erilist nad ei olnud - tundusid selliste nõrkade päevadevaludena, mis eriti ei häirinud, kuid mul oli päris hea meel, et midagi lõpuks ometi toimumas on. Mandy - naine vastasvoodist, kes minuga ühel ajal sisse võeti - kaebas, et tema ei tunne üldse mitte midagi ja mina mõtlesin kergendusega, et vähemalt lähen enne teda sünnitusosakonda.

Kell kuus tuldi meid uuesti läbi vaatama ja kuna mul tolleks hetkeks valud üsna regulaarselt käisid, siis teist doosi geeli mulle endam ei antud. Mandy'le anti!

Steve jõudis kohale ja oli aeg jalutuskäik käsile võtta. Kahe minuti pärast olime fuajees ja otsustasime tõeliste mässumeelsete hingedena uksest välja jalutada. Siinkohas tasub mainida, et Shrewsbury haigla on ümbritsetud parkimisplatsidest ja mitte millestki muust. Tõeliste maadeavastajatena tegime kõigile platsidele (väga aeglase) tiiru peale ja selle käigus muutusid mu valud pisut tugevamaks, nii et ma aeg ajalt hingamiseks pausi olin sunnitud tegema. Olin selle üle ülirõõmus (hehehe! Sünnituse läbiteinud inimesed saavad siinkohal aru, et valud olid alles üsna algusjärgus, kuna hilisemate tuhude korral on rõõmu raske välja võluda, ükskõik kui kaua sa rase oled olnud). Kui palatisse tagasi jõudsime oligi külastusaeg peaaegu läbi ja ma saatsin Steve'i ära, öeldes, et ta kindlasti telefoni käepärast hoiaks ja vara magama läheks juhuks kui öösel mind sünnituspalatisse saadetakse.

Mandy teine doos geeli oli lõpuks mõjunud ja nii me seal kahekesi valutasime. OK, kuskil palatiavarustes nuttis keegi päris kõvasti, aga temaga ma enne suhelnud polnud. Kesköö paiku viidi see naine sünnitusosakonda ja mina palusin paratsetamooli, kuna valud olid juba sellised, et magada enam ei saanud. Valuvaigistist oli nii palju kasu, et sain kuus minutit magada enne, kui valu üles ajas, siis vajusin jälle kuueks minutiks ära jne jne

Kell neli hommikul ärkasin mingi segaduse peale palatis ja tuli välja, et Mandy pakkis oma asju (õigemini tegid seda ämmaemandad tema juhatusel), kuna tema sünnitus oli niikaugel, et oli aeg ta teise palatisse üle viia. Mehh! Niipalju siis minu lootusest, et enne teda oma lapse kätte saan.

Emily sünnilugu (1)

Hoiatus: kui oled naissoost ja mõte sünnitamisest ning sellega seotud probleemidest sinus õudust tekitab, siis ei tasu järgnevat teksti lugeda, kuna Emily sünd polnud just kõige lihtsamate killast. Kui oled meessoost, siis arvesta, et tegemist on sünnilooga ja seega võib olla juttu asjadest, millest sa parema meelega midagi ei teaks.

Märkus: kuigi ma viitan järgnevas tekstis Emily'le, polnud mul tegelikkuses vähimatki aimu, et meile tüdruk sünnib. Pigem ootasin poissi ja kui arst lõpuks ütles, et tegemist on tüdrukuga, oli nii minu kui Steve'i üllatus päris suur.

***

Emily oleks pidanud sündima 23 juulil. Mina ootasin, et ta veel varemgi sünniks, kuna ta tundus suur laps olevat. Seega läksin 38nda nädala ämmaemanda vastuvõtule lootuses, et nad ütlevad: see laps on varsti tulemas. Seda aga ei juhtunud. Ämmaemand mõõtis hoopis emakapõhja korgust, märkis selle graafikusse ja teatas, et laps on nüüd oletatavasti üle 4,5 kilo. See on Inglismaal aga maagiline piir, kust alates kõik keerulisemaks muutub. Nimelt lootsin ma Telfordi haiglas sünnitada, kuna seal on paremad ruumid ja olemine oluliselt hubasem kui Shrewsbury's. Samas pole seal aga arstlikku kontrolli, sünnitamine käib ainult ämmaemandate silma all ja seega, kui sünnitusel mingeid probleeme on, viiakse vaene sünnitaja kiirabiga Shrewsbury'sse niikuinii.

See eelnev on vajalik selgitamaks, miks ämmaemand ütles, et üle 4,5 kilose oodatava kaaluga lapsed sünniks igal juhul Shrewsburys. Mulle vastu tulles saatis ta mu ultrahelisse, et uurida, kui suur see laps siis tegelikult on ja selle põhjal otsustada, millises haiglas ma sünnitada saan.

Kummalisel kombel ei saanud nad mulle ultraheli aega enne 27ndat juulit. See tähendas, et olin tolleks hetkeks juba üle aja kandnud ja seega lootsin vaikselt, et laps mul käes. Nii muidugi ei juhtunud ja 27ndal olime Steve'iga Shrewsbury's ultraheli ooteruumis. Halvatujuline ultrahelitehnik vaatas mind korra ja avaldas imestust, et mind nende juurde saadeti, kuna "ämmaemandad peaks ju teadma, et pärast 40ndat nädalat on lapsel liiga kitsas, et tema suurust usaldusväärselt mõõta saaks". Meie õlakehituste peale soostus ta siiski protseduuri läbi viima ja vähemalt last ümbritseva lootevee hulka mõõtma.

Tulemusi ta meile loomulikult ei avaldanud ja ütles ainult, et ämmaemand selgitab neid meile. Õnneks pidin sealsamas haiglas oma 41. nädala ämmaemanda visiidi ka tegema - muidu oleks veel ei tea kui kaua oodanud, et tulemusi teada saada. Seega, pärast järjekordset ooteruumis istumist olimegi järjekordses arstikabinetis ja järjekordne inimene luges mu rasedusraamatut.

Pärast kõige tavapärase mõõtmist ja graafikusse märkimist asus ta neid looteveekoguse tulemusi uurima. Lõpuks ometi selgus, et vee kogus on just normaalsuse ülempiiril ja seega leidis ämmaemand, et peaks konsultandiga vestlema. Nii jäeti meid jälle ootama ja muretsema.

Mõne aja pärast saabus ämmaemand tagasi ja ütles, et konsultanti see vee kogus muretsema ei pannud, küll aga leidis ta, et lapse suurus on piisav põhjus, et mind niipea kui võimalik sünnituse esilekutsumisele saata. Kahjuks ei olnud mind enne reedet võimalik haiglasse sisse võtta ja seega säilis minus siiski lootus, et ehk hakkab sünnitus loomulikul teel pihta. Kui aga küsisin, et kas võiksin sellisel juhul Telfordi haiglasse minna, vastas ämmaemand, et seda ei tasu mul teha. Konsultant olevat öelnud, et kui oodatav laps on üle 4,5 kilo, siis pole lootustki ainult ämmaemandate hoole all sünnitada, vaid mind määratakse automaatselt konsultandi hoole alla. Seega - ei mingit hubast õhkkonda, ei mingit vesisünnitust. Selle asemel saan suurema osa sünnitusest selili (või parimal juhul istudes) veeta, kuna lapse südametegevust tuleb pidevalt jälgida. Sellise masendava uudisega saadeti mind koju, kuid vähemalt tundus üsna kindel, et hiljemalt laupäevaks on mul ka laps käes.

Järjekordne katse

Siin on minu järjekordne katsetus blogipidamise teemadel. Praegune idee on kirjutada lugusid Emily'st ja sellest, mis temaga elu esimestel kuudel/aastatel juhtunud on. See kui kaua ma seda blogi käigus hoian sõltub ilmselt mitmest faktorist: kas ma suudan eesti keeles kirjutamise jälle meelde tuletada, kas leian piisavalt aega ja materjali, millest kirjutada, kas Emily otsustab aastate edenedes, et ta ei taha oma elust internetist lugeda... Põhjuseid lõpetamiseks on ilmselt mitmeid ja eks paistab, milline neist olulisemaiks saab. Praegusel hetkel olen küll hakkamist täis ja üritan teha kokkuvõtte sellest, kuidas Emily viimase kuu aja jooksul meie elu on muutnud.