Emily sünnilugu (4)

Nüüd olen oma kirjutamisega pühapäevani jõudnud - päevani, kus lõpuks ometi midagi toimuma hakkas.

Hommik oli üsna tavaline - monitoride külge, kus selgus, et midagi muutunud pole. Siis hommikust sööma, et teada saada, mitu naist öö jooksul sünnitama on viidud ja mitu oma lapse kätte saanud. Järjekordne jutuajamine ämmaemandaga, kes jälle lubas, et mind kindlasti täna ette võetakse ja loodetavasti enne lõunat. Sellel järgnes jalutuskäik parkimisplatsil ning siis palatisse tagasi järjekordsele südametöö mõõtmisele ja diskussioonile ämmaemandaga. Tolleks hetkeks oli mul haiglasolekust üsna kõrini ja seega ähvardasin, et lähen koju kui mind pühapäeva õhtuks pole sünnituspalatisse viidud.

Kui ämmaemand kuulis, et ma reede hommikust alates oodanud olen, vandus ta mulle, et pühapäeva õhtuks viiakse mind kindlasti sünnituspalatisse.

Selle aja peale oli lõuna kätte saabunud ja kuna mul polnud mingit tuju maitsetut haiglatoitu süüa, siis otsustasime reegleid rikkuda ja haigla territooriumilt põgeneda. Autosse ronides tundsin ennast tõelise mässajana ja maanteele jõudes oli kergendus kirjeldamatu. Mitte et me oma paaritunnise haiglapõgenike staatusega midagi põnevat ette oleks võtnud. Sõitsime lähimasse aianduskeskusesse, et seal lõunat süüa ja aiataimede vahel väga aeglaselt ringi tuiata. Veelgi aeglustas mind see, et valud olid pisut tugevamaks muutunud, aga kuna nad ikka väga ebakorrapärased olid, siis erilist lootust loomulikuks sünnituseks mul ei tekkinud.

Haiglasse tagasi jõudes oli ämmaemandal meile rõõmusõnum - kell 4 viiakse mind üle sünnituspalatisse. Keksisin natuke aega rõõmust ringi ja asusin siis oma asju pakkima - OK, tegelikult juhendasin Steve-i, kui tema asju pakkis.

Varsti pärast kella nelja tuligi uus ämmaemand, kes meid sünnituspalatisse juhatas ja soovitas meil olemise migavaks teha. Siis ühendas ta mu järjekordselt monitoride külge ja ütles, et kui lapsega kõik korras on, avab ta mu veed. Hoiatasin teda, et ultraheli kohaselt on mul üleliia palju lootevedelikku ja ta lubas oma tuukrikostüümi selga panna.

Tunnikese pärast saabus ta tagasi, otsustas, et lapsega on enam-vähem kõik korras ja torkas veekoti katki. Tuleb tunnistada, et pärast kolmepäevast ootamist, valmistas see täieliku pettumuse - ei mingit kohest valude algust, isegi veekohin puudus täiesti. Ämmaemand soovitas meil jalutama minna, et sellega ehk sünnitust esile kutsuda, ütles, et olge õhtusöögiks tagasi (sünnitusosakonnas õnnestus isegi Steve'il süüa saada) ja hoiatas, et kui sünnitus selleks ajaks peale pole hakanud (väga tõenäoline!), siis pannakse mind tilgutite alla, et kindlalt tuhud esile kutsuda.

Seda siis tegimegi - tuiasime järjekordselt parklas, saatsin emale sõnumi, et talle sündmustest teada anda, sõime palatis õhtust ja, kuna tuhud polnud ämmaemanda arvates piisavalt progresseerunud, siis ühendati mind tilguti külge. See tähendas muidugi ka seda, et nad pidid lapse südametegevust pidevalt jälgima ja seega olin enam-vähem voodi külge aheldatud. Ämmaemand ütles, et ta peab kahe palati vahet jooksma, aga tutvustas meile samas ka ämmaemandaõpilast, kes pidevalt meie juures olema pidi. Temaga vedas meil tegelikult hästi, kuna erinevalt enamikest, oli meile sattunud õpilane varastes neljakümndendates ja seega üsna enesekindel. Michelle rääkis mulle hiljem, et teda valvama pandud õpilane oli noor ja ütles pidevalt "oi, ma ei tea, kas nii peab juhtuma" ja muud sellist, mis just erilist usaldust ei ärata.

Nüüd algab jutus see periood, millest kirjutamist pidevalt edasi lükkasin. Mitte sellepärast, et midagi eriti koledat oleks juhtunud (kuigi mõne inimese arvates lahterdub minu kogemus vist üsnagi negatiivsete kilda), aga pigem sellepärast, et mälestused tollest õhtust ja ööst on üsnagi hägused.

Kui tilguti lõpuks mõjuma hakkas ja valud üsna tugevaks muutusid, tutvustati mind naerugaasile. Esimesed paar katset selle abil kergendust leida lõppesid sellega, et ma kogu vähese toidu, mis ära olin suutnud süüa, oma organismist eemaldasin. Alles siis kui ämmaemandaõpilane meenutas, et rahulikult suu kaudu sisse - nina kaudu välja tuleb hingata, sain sellest gaasist kasu ka. Või noh, tegelikult pole ma kindel kuivõrd valuvaigistav mõju sellel gaasil on - kahtlustan, et peamine kasu, mis tast sain, oli see, et tuhude ajal millelegi muule keskendusin. Üllatavalt keeruline oli rahulikult sisse-välja hingata ja mitte hingeldama hakata. Ei tea, kas see oli gaasist või närvidest ja magamatusest, aga õige varsti hakkas mulle tunduma, et tuhude vahel jäin ma kohe tukkuma. Peamine mälestus kogu sellest avanemisprotsessist ongi see, et ärkan uimast, kuna valud suurenevad, üritan naerugaasitoru hammaste vahele saada (tihti esimesel katsel tagurpidi), keskendun hingamisele ja kui valud taanduvad, siis gaasitoru Steve'ile tagasi ja vajun järjekordselt uima kuni järgmise tuhuni. Steve jutles ämmakaõpilasega, pakkus mulle vett ja gaasitoru ning vahetas muusikat. Minul polnud sooja ega külma sellest, mis hääled palatis kostavad, kuigi enne sünnitust tundus nii oluline, et muusika kindlasti olemas oleks. Oh püha lihtsameelsust!

Kella seitsme paiku mõõdeti avanemist, öeldi, et olen tublilt 4-5 cm jõudnud, aga et nad peavad siiski tilguti doosi suurendama. OK! Vahe oli märgatav. Mulle tundus, et valud tulid üksteise otsa ja pausi ei olnud enam üldse. Mingil hetkel mõtlesin, et pole mõtet ennast nii piinata ja palusin petidiini (pethidine inglisekeelsena) süsti. See tehti ära ja võin ausalt öelda, et minu meelest sellel mingit valuvaigistavat mõju küll polnud. Siit tulebki sünnitanud naise filosoofiline küsimus: kas valu on ikka valu kui sellest praktiliselt mälestus puudub? Nimelt on üheks petidiini kõrvalmõjuks mälukaotus toimeaja jooksul. Seega on minu mälu selle perioodi suhtes veelgi auklikum kui muidu, aga kuna kõik mälestused on siiski valudega seotud, siis olen selle süsti valuvaigistavate omaduste suhtes kahtleval seisukohal.

Mingil ajahetkel läks Steve endale süüa hankima ja ainuke kohvikuvõileib oli karrikanaga. Kuna karrilõhn mind terve raseduse iiveldama ajas, siis sõi ta seda ukse taga. Mul puudub aga igasugune mälestus sellest, et ta üldse toast lahkunud oleks. Mäletan, et kui mul kell seitse avatust mõõdeti ja öeldi, et kell 11 mõõdetakse jälle, tundsin täielikku õudust, et nad jätavad mu neljaks tunniks valudesst ja isegi ei maini, et laps võiks selleks ajaks sündinud olla. Järgmine selgem mälestus on sellest, kuidas ämmaemand avatust mõõdab ja kella vaadates selgus, et oli 23:45. Avatus oli 7 cm, nii et kiiret polnud kuhugi. Kuna see tempo endiselt liiga aeglane oli, suurendati tilgutite kontsentratsiooni veelgi.

Kunagi öö jooksul pandi mu käelabale ka tilguti, kuna ma ei suutnud ise tilkagi vett juua ilma iiveldamata. Kesköö paiku pidi Steve millalgi ära käima, et uus parkimispilet osta. Nimelt on haiglas geniaalne süsteem, kus parkimiseks ostad 24h pileti, mis keskööl kehtivuse kaotab. Ja kuna lastel on enamasti kombeks öösel sündida, siis teadsid kõik meile rääkida, kuidas mõni nende tuttavatest trahvi sai, kuna piisavalt kärmelt pale keskööd uut piletit ostmas polnud. Meie trahvi ei saanud.

Mingil hetkel olin ma ilmselt teise petidiini süsti ka küsinud, kuna hilisemal vaatlusel avastasin puusadelt kaks sinikat. Ka sellest mu mälestused absoluutselt puuduvad.

Kella 3 paiku öösel tuli ämmaemand tagasi ja - oo rõõmusõnumit - avatus ikka 7 cm. Viimase paari tuni piinadest polnud absoluutselt mingit kasu olnud. Sellele lisandus veel mure lapse südametoonide pärast, kuna iga tuhu ajal langes ta pulss oluliselt ja ei tõusnud pärast korralikult tagasi. Seega kutsuti palatisse veel terve pesakond arste, kes vaese lapse pead torkisid, et sealt pisut verd saada ja selle hapnikusisaldust kontrollida. Näitudega oli kõik korras ja tilguti kontsentratsiooni tõsteti veelgi ning lubati kell seitse tagasi tulla, et laps vastu võtta.

Kolm tundi möödus totaalses uimas ja järgmiseks selgeks mälestuseks on see, kuidas järjekordselt lapselt verd võeti ja siis veel rohkem arste kohale kutsuti. Minu mälestuste järgi oli neid umbes tosin seal, kuigi Steve väidab, et "ainult" kuus oli neid.

Ilmselt toimus siis järjekordne arutlus arstide vahel, kuid mina vajusin tagasi oma uima ja ei mäleta sellest jällegi midagi. Tulin inimkonna hulka tagasi siis, kui mulle äärmiselt seksikaid sokke jalga vinnati. Üks arstidest seletas, et kuna lapse südametöö on ikka murettekitav ja minu avatus endiselt 7 cm, siis on parimaks lahenduseks keisrilõige. Mulle pisteti pihku paber, mis ütles, et kui ma peaks opilaual surema, siis ma Shrewsbury haiglat ei süüdista ja kui olin sellele alla kirjutanud, kärutati mind operatsioonisaali. Samal ajal olevat Steve mingisse kappi saadetud, et ta sealt endale sobivad üleriided välja valiks ja siis minuga opisaalis liituks.

Saalis pidin laua äärel kügelema kui epiduraali tehti ja see ajas küll naerma, kui anestesioloog ütles, et ära nüüd liiguta. Mul olid tolleks hetkeks valud vist ainult minutiliste vahedega, kuidas see mitteliigutamine välja peaks nägema?

Kuidagi see siiski õnnestus ja epiduraal tehti ära, kontrolliti, et ta ikka korralikult jalgade poole leviks ja südametegevust ei halvaks ning siis pandi sirm üles ha operatsioon hakkas pihta. Sirm oli seal selleks, et ei mina ega Steve näeks, mis teisel pool toimub. Mina ei näinud midagi, aga Steve on üsna pikk. Ta ütles, et vaatas kogu operatsiooni aja hoolega teisele poole, et mitte midagi näha.

Op iseenesest oli suhteliselt sündmustevaene ja kell 7:45 oli laps sündinud. Meilt küsiti, kas tahame teada, kas sündis poiss või tüdruk või soovime ise näha, kui on kindlaks tehtud, et temaga kõik korras. Palusin, et nad meile ütleksid ja kui öeldi, et tüdruk sündis, vaatasime Steve'iga üksteisele suu ammuli otsa. Ma olin nii kindel, et me poisi saame, et tüdruk oli tõeline šokk. Emily keerati rätikusse ja anti hetkeks Steve'ile hoida, siis puhastati ta ära ja anti meile tagasi.

Mind õmmeldi kinni ja veeretati kõrvalruumi, kus sain Emilyt hoida ning üritada teda rinnale saada. Steve uuris kui palju ta sünnikaal oli (4080g), et sõnumid laiali saata samal ajal kui mina Emilyt vaatasin ja arutasin, kuidas meil küll õnnestub teda elus hoida, kui ta ometi nii õrnakene on. Tollel hetkel tundus see kõik nii sürreaalne, et meil nüüd järsku laps on, kelle eest vastutavad oleme ja kellega kuidagi hakkama peame saama. Kui ilmnes, et tegemist oli haigla lärmakaima lapsega (seda väitsid ämmaemandad), kes und ei paistnud üldse vajavat, tundus, et ma ei saa lapsekasvatamisega vist iialgi hakkama. Aga olukord muutus paremaks kui koju saime ja nii mina kui Emily paremini magasime ning praeguseks on ta juba üle üheksa kuu vastu pidanud. Hakkab isegi tunduma, et võib-olla olen kunagi nõus veel ühe raseduse ja sünnitusprotsessi üle elama.

Baby-led weaning

Ei paista vist lootustki olevat, et ma Emily sünniloo lõpu kirja suudaks panna. Ikka mõtlen selle peale aeg-ajalt, aga kuidagi raske on sõnadesse panna teist. Osaliselt muidugi sellepärast, et minu mälestustest päris mitu tundi puudu on. Seni kuni ennast kogun, mõtlesin kirja panna midagi natuke teistsugust. Emily on praeguseks juba 8-kuuseks saanud ja seega oleme viimase paari kuu jooksul talle ka muud toitu peale rinnapiima tutvustama asunud. Perekool.ee foorumist (ma tean, parim infoallikas üldse!) olen aru saanud, et Eestis käib see uute toitude tutvustamine teisiti kui Inglismaal. Seega mõtlesin kirja panna baby-lead weaning'u põhitõed. See siis lähenemine, mida Suurbritannias praegu propageeritakse ja, nagu ma aru saan, on see ka lombi taha USAsse otsapidi jõudnud. Üritan selle kirjatüki samuti kaheosaliseks teha - esimeses tõlgin natuke Baby-led weaning'u raamatut ja teises, kui selle kirjutamiseni kunagi jõuan, kriban sellest, kuidas Emily sellega hakkama saab.

Ise otsustasin seda teed minna mitmel põhjusel. Esiteks, kuna Emily on noorim beebidegrupis, kellega me kohtumas käime, siis nägin teiste laste pealt, kui hästi BLW tegelikult toimib. Teiseks, minus tekitas see püreestamine ja planeerimine täielikku õudust. Tundus, et olin just rinnaga toitmise selgeks saanud ja tundsin ennast sellel alal kindlalt, kui juba oli aeg uus asi ära õppida. BLW tundus minu jaoks palju loogilisem lähenemine, mis oluliselt vähem planeerimist nõuab ja palju paindlikum on. Kolmandaks, Emily otsustas ohjad enda kätte võtta ja haaras ühel päeval mu taldrikust aurutatud porgandi ning kukkus seda järama. Tolleks hetkeks olin ülaltoodud raamatu läbi lugenud ja teooriaga juba enam-vähem kursis. Raamat ise kordab ennast päris palju (arvata võib, et autoritel oli keeruline 250 lehekülge kokku kirjutada sellel teemal) ja seega teen alljärgnevalt kokkuvõtte, mis loodetavasti midagi olulist kahe silma vahele ei jäta.

Mis on Baby-led weaning

Ideaalis peaks BLW käigus juhtuma järgnev:

• laps istub laua ääres koos ülejäänud perekonnaga ning liitub söömisega kui ta on selleks valmis


• teda innustatakse toitu uurima (seda pihku haarates) niipea, kui ta selleks valmis on. Pole vahet, kas ta midagi ära sööb või mitte


• toitu pakutakse tükkidena, mida beebi kergelt kätte võtta saab, mitte püreena


• laps toidab ennast algusest peale ise, keegi teine talle lusikaga toitu sisse ei kühvelda


• see, kui palju ta sööb, sõltub täiesti lapsest


• laps saab niipalju emapiima/asendajat kui ta vähegi tahab ja otsustab ise, millal selle koguseid vähendada.

Parimaks märgiks, et laps on valmis toitu proovima on võime seda ise haarata ja suhu panna. Selle võimaldamiseks peavad mõned teised oskused samuti arenenud olema. Nagu näiteks:

• võime toeta/vähese toega istuda


• võime asju haarata ja neid suhu pista


• närimisliigutused mänguasjade lutsutamisel

Jätan püreetoidu pakkumise miinused vahele, kuna selle kirjatüki eesmärgiks pole kedagi maha teha.

BLW eelisteks on (eriti helged plussküljed olen välja jätnud):

• ta on beebile nauditav, kuna kujuneb mänguliseks


• on looduslähedasem, kuna järgib lapse loomulikke instinkte


• õpetab lapsele erinevate toiduainete maitset, lõhna ja konsistentsi, mis peaks aitama kaasa tervete toitumisharjumuste tekkele


• õpetab lapsele ohutust, kuna toiduga katsetades õpib ta, millised tükid on alla neelamiseks sobiva suuruse ja konsistentsiga ning millised on ohtlikud


• õpetab lapsele, kuidas erineva konsistentsiga toitu haarata ja seega arendab nende käelist osavust


• õpetab perekonnaga koos sööma


• õpetab oma toitumisinstinkte jälgima. BLW järginud lapsed on võimelised paremini oma isu kontrollima ning neil pole kombeks oma kõhtu üleliia täis süüa


• õpetab erineva konsistentsiga asju sööma ning suhupandut paremini närima


• vähem sehkendamist lapsele eraldi toidu valmistamisega


• lapsega väljas söömine on oluliselt lihtsam

Puudusteks on:

• segadus ja tihe vajadus koristada


• lähedaste muretsemine (Oo õudust, ema!)

Kuidas BLW toimib

Kui lapse toitmisega alustada ei tea ta, et toidu suhu panemine ja allaneelamine ka nälga kustutab. Seega tasub alati hoolitseda selle eest, et lapsel kõht tühi poleks, kui söögiaeg käes. Algul paneb ta söögi suhu pigem uudishimust või lapsevanema tegevust matkides, mitte sellepärast, et ta näljane on. Esimese paari kuu jooksul on toit õppevahend mitte näljakustutaja. Kui talle pidevalt süüa pakkuda ning samal ajal hoolitseda, et rinnapiim/-asendaja käepärast oleks, siis lõpuks hakkab laps vabatahtlikult joodava piima hulka vähendama. See võib aga juhtuda erinevatel aegadel - mõned söövad korralikult kümnendaks elukuuks, teised söövad ka veel aastaseks saades väga väikseid koguseid. Mõlemad äärmused on normaalsed. Nagu ka teiste oskuste arengul, on söömise arengul omad variatsioonid.

Mure lämbumise pärast on tihe asjaolu, mis vanematele probleeme tekitab. Kui lapsel ise lubada endale söök suhu panna ja hoolitseda selle eest, et ta sirgelt istuks, pole lämbumine eriti tõenäoline. Vahel võib juhtuda, et laps hakkab köhima, aga selle pärast pole enamasti vaja muretseda. Peamiseks põhjuseks on see, et kuuekuustel lastel on okserefleks keele keskosas, mitte taga nagu täiskasvanutel. Seega, kui laps hakkab köhima ning toitu välja sülgama, on probleem enamasti liigsuures tükis, mis on keele peal, mitte aga kurgus. Kui seda on paar korda juhtunud õpib laps, et nii suuri tükke ei tasu alla neelata.

Kuidas alustada

Mingit erivarustust vaja ei ole, kuigi söötmistool, hulk hästikatvaid pudipõllesid ja hea pesumasin on soovitavad. Last võib sööta ka süles, aga alati tuleb silmas pidada, et ta sirgelt istuks, et toit talle kogemata kurku ei satuks. Samuti ei ole vaja järgida erilist graafikut - laps saab süüa siis, kui sa isegi sööd, hoolitseda tuleb ainult selle eest, et ta ei oleks näljane või väsinud. Võta arvesse, et algul ei ole lapse söögiisu võimalik ette ennustada. Ühel päeval võib ta süüa väga hästi ja teisel peaaegu mitte midagi.

Esimesed katsed võiks olla toiduga, mida laps hästi pihku haarata suudab. Kuuekuune laps haarab kõike terve peoga ja seega võiks pakutav toit vähemalt cm juppidena olla. Pane toiduvalik lapse ette ja luba tal endal valida, mida ja kuidas süüa. Arvata võib, et alguses maandub enamik sellest põrandal või sinu riietel. Pikapeale õpib laps aga paremini sööma. Võimalik on ka see, et ta ühel päeval pakutut ei soovi, kuid teisel päeval sööb sama toitu isukalt. Kui ta pakutavat toitu parajasti ei taha, ei ole vaja seda talle suruma hakata. Üks olulisi aspekte on see, et laps endale ise toidu suhu paneks, kuna see on kurkumineku seisukohalt turvalisem. Laps ise kontrollib, mis talle suhu läheb ja kui kaugele keele peale see pannakse.

Väga oluline on söömise ajal lapsel silm peal hoida. Räägi temaga toidust, mida ta sööb ja anna talle piisavalt aega, et söögiga tutvuda, aga ära jäta last kunagi üksi kui ta sööb.

Toit, mida pakkuda võiks olla mitmekülgne ning, kui vähegi võimalik, sama, mida ülejäänud perekond sööb. Vältima peaks lämbumisohtlikke toite nagu pähklid. Viinamarjad ja muud väiksed ümmargused puuviljad võiks enne lapsele pakkumist pooleks lõigata. Soolaseid toite tasuks võimaluse korral vältida, kuna paljudes toitudes on sool juba sees (nagu näiteks leivas või juustus) ja seega saab laps oma igapäevase soolakoguse selliseid tooteid tarbides kätte. Ka suhkruga toite pole lapsele tegelikult vaja pakkuda. Mune pole vaja vältida, kui hoolitseda, et nad kõvaks keedetud on, samas tasub vältida mett.

BLW kasutamine tähendab seda, et eriti enne kuuendat elukuud sellega alustada ei saa ja seega on paljud allergiaohud vähenenud. Kuuekuustel tervetel lastel peaks immuunsussüsteem piisavalt arenenud olema, et enamike allergeenidega hakkama saada. Samas, kui perekonnas allergiaid esineb, siis tasub allergeense toidu tutvustamisel lapsel silm peal hoida, et võimalikke allergianähte kiiresti märgata.

Head toidud, millega alustada on:
- aurutatud või keedetud köögiviljad nagu lillkapsas või brokkoli, porgand, pastinaak, maguskartul või kõrvits
- toored kurgitükid
- jämedad avokaadotükid
- kana- või lihatükid (ribadeks lõigatuna)
- puuviljad nagu õun, pirn, banaan (kas tervelt või tükkidena)
- kõvema juustu tükid (cheddar, emmental, eesti juust peaks ka sobima)
- röstsaia ribad
Võid teha ka
- lihapalle või kotlette
- kalapulki
- läätsekakukesi

Vedelamad toidud ei ole probleemiks, kuna lapsele võib alati toitu ka lusikal pakkuda. Vähese juhendamisega suudavad nad varsti lusika suhupanemise selgeks saada.

Minu hinnangul on sellega olulisem osa teooriast kaetud. Põhimõte on tegelikult ju äärmiselt lihtne: oota, kuni laps ise toidu vastu huvi tunneb ja seda suhu panna tahab. Hoolitse et ta suudaks seda ohutult teha. Paku lapsele (ja kogu perele) tervislikku ja mitmekesist sööki. Raamat räägib veel sellest, kuidas söögiriistu tutvustada ja kuidas hoolitseda, et laps piisavalt süüa saaks, kui ta vähem piima tarbima hakkab, aga selles tegelikult midagi üllatavat ei ole. Samuti on mitmeid soovitusi, kuidas pere toidulauda mitmekülgsemaks muuta, aga jällegi ei ole selles midagi uut, mida te miljon korda tervisliku toitumise artiklitest lugenud poleks.

Veelkorra rõhutan, et eelpool olev on kokkuvõte Gill Rapley Baby-led weaningu teooriast ja mitte minu isiklik filosoofia. Kui kellelgi küsimusi tekib mõne aspekti kohta, siis vastan hea meelega. Üritan varsti ka oma isikliku kogemuse kirja panna, kuigi oleme seda söömist Emilyle ainult paar kuud õpetanud.